Võrdse palga päev tähistab hetke, mil keskmine töötav Eesti naine teenib välja sama palga, mille keskmine Eesti mees teenis eelmise aasta 31. detsembriks. Seekord langes see hetk 5. märtsile ehk Eesti naistel kulus meeste aastapalga teenimiseks enam kui kaks kuud kauem. Sel puhul vaatame täpsemalt, mida teab statistikaamet meeste ja naiste palkade kohta ning kuidas arvutatakse seda kurikuulsat palgalõhe näitajat.
Kolmandas kvartalis oli töötuse määr 3,9%, tööjõus osalemise määr 71,9% ja tööhõive määr 69%. Hinnanguliselt oli hõivatuid 677 300, mis on 2018. aasta sama kvartaliga võrreldes 10 700 võrra rohkem. Ka pikaajaliste töötute arv on vähenenud.
Juuni alguses avaldatud värskete rahvaloenduse andmete kohaselt elab Eestis 919 711 eestlast, st 69,4% elanikkonnast. Nende andmete aluseks on elanikud, kelle rahvus on teada. Teadmata jäi 6727 inimese etniline kuuluvus, sest nad ei olnud seda registritesse märkinud või eelmisel rahvaloendusel öelnud. Järgnevalt vaatame, kui paljud inimesed ja kes muudavad aja jooksul oma rahvust.
Kõigil on päevas ühtmoodi 24 tundi. Kuidas igaüks seda kasutab, sõltub tema enda valikutest ja otsustest. Ajajuhtimise eksperdid soovitavad selleks, et elu oleks tasakaalus, jagada oma päev kolmeks – 8 tundi tööd, 8 tundi und, 8 tundi „mänguaega“. Mil viisil eelistavad Eesti inimesed oma mängu- ehk vaba aega veeta? Ajakasutusuuringu andmed annavad aru.
Viimase nelja aastaga pole Eestis uppumiste arv vähenenud, kuid ajavahemikul 1998–2018 on uppunuid siiski järjest vähemaks jäänud. Põhjus on ilmselt päästeameti ja teiste teemaga tegelevate organisatsioonide tubli töö: suurem selgitus- ja teavitustöö ning tõhusam järelevalve. Kuhu suunata jõupingutuste teravik, et uppunute arv veelgi väheneks?
Statistikaamet tutvustas täna juhtimislaudade rakendust, mis on nii riigiasutuste töötajate, ettevõtjate, ajakirjanike kui ka kõigi teiste inimeste abivahend, et teha teadlikumaid ja andmetele tuginevaid juhtimisotsuseid.
Eesti Statistikaseltsi ja Statistikaameti 12.-13. novembril 2013 toimuva konverentsi teema on „Rahvastikuprotsessid Läänemere piirkonnas 21. sajandil”. Tekib küsimus – miks niisugune valik? Kas Läänemere ümbruse rahvad moodustavad mingi ühise kehandi, millest on mõtet rääkida ja mida analüüsida?