Sotsiaalne tõrjutus ja vaesus
Sotsiaalset tõrjutust võib kogeda inimene, kes elab suhtelises vaesuses ehk allapool toimetulekupiiri, sügavas materiaalses ilmajäetuses või leibkonnas, kus tööealised liikmed osalevad tööturul minimaalselt. Sotsiaalset tõrjutust võib soodustada väike sissetulek, mistõttu ei saa endale lubada elementaarseid elutingimusi ega püsiesemeid, näiteks maksta üüri või tasuda kommunaalkulude eest, süüa täisväärtuslikku toitu, puhata kodust eemal, soetada auto, pesumasin või telefon.
Sotsiaalse tõrjutuse taseme mõõtmiseks ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste sotsiaal-majanduslike tunnuste kirjeldamiseks avaldame andmeid järgmiste näitajate kohta:
- suhteline ja absoluutne vaesus;
- ilmajäetus;
- kaasatus tööturul ja töö intensiivsus leibkonnas;
- makseraskustes leibkonnad.
Sotsiaalse tõrjutuse mõõtmiseks kasutavad kõik Euroopa Liidu riigid Laekeni indikaatoreid, mis annab võimaluse võrrelda Eesti arengut teiste liikmesriikidega.
Suhteline vaesus on Eestis vähenenud, absoluutne vaesus suurenenud
Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% ja absoluutses vaesuses 3,3% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2023. aastaga langes suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal 0,8 protsendipunkti võrra. Absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal aga tõusis 0,6 protsendipunkti võrra.
Suhteline vaesus maakonniti: mida näitab statistika?
Vaesuses elavate inimeste arv on aastaga vähenenud, tajutav ilmajäetus kasvanud
Statistikaameti andmetel elas 2023. aastal suhtelises vaesuses 20,2% ja absoluutses vaesuses 2,7% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2022. aastaga vähenes suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,3 protsendipunkti võrra ja absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,8 protsendipunkti võrra. Tajutav ilmajäetus kasvas 2024. aastal 1,5 protsendipunkti võrra.