18. Kultuuriruumi elujõulisus

Eesmärk „Eesti kultuuriruumi elujõulisus“ keskendub Eesti kui rahvusriigi järjepidevuse ja elujõulisuse tagamisele kultuuri kaudu. Jätkusuutliku arengu väärtushinnangud, põhimõtted, meetodid, käitumismudelid, meele- ja elulaad on omamoodi sotsiaalne innovatsioon, ühiskonnaelu põhimõtteline uuendus, mida on võimalik edukalt ellu viia ainult kultuuri kaudu.

ÜRO tegevuskavas 2030“ ei ole seatud kultuuriga otseselt seotud eesmärke ega sihttasemeid. Tuuakse siiski esile põhimõtted, mis seostuvad kultuuriga.

Eesti kultuuriruumi elujõulisuse tagamine on üks neljast Eesti säästva arengu strateegia eesmärgist. Eesti kultuuriruumi tõlgendatakse eestiliku loodus- ja elukeskkonnana, samuti eestipärase märgilise keskkonnana (suhtluskeel, sümboolika, isiku- ja kohanimed, värvieelistused, ehitus- ja kodukujundustavad, üldtuntud kunsti- ja kirjandusteosed ning ajaloolised tegelased, ajaloolised tähtpäevad ja kalendrid jne). Rahvuse säilimiseks on vaja ennekõike kultuurmehhanisme, mille tuum on rahvuskeelne haridus, rahvuskeelel põhinev kultuuriloome (sh teadus), rahvuskeelse suhtlemise ning rahvuslike kultuuriväärtuste ja käitumismallide funktsionaalsus igapäevases elukorralduses ja kõigis eluvaldkondades. Mitmesugused kultuurisündmused ja -tooted, nagu raamatud, teater, film jms peegeldavad ja aitavad luua ühtekuuluvustunde ning hoiavad järjepidevust ühiskonnas.

Eesti säästva arengu alaeesmärgid kultuuriruumi elujõulisuse valdkonnas käsitlevad rahvastiku, eesti keele ja kultuuri säilimise teemasid. Eesti kultuuriruumi elujõulisuse mõõtmiseks kasutatakse järgmisi näitajaid:

• loomulik iive;
• kohortsündimuskordaja;
• eesti keele kõnelejad;
• kultuurielus osalejad;
• kultuuriharrastajad.