Liigu edasi põhisisu juurde

Rahvaloendustest Eestis

Ajavahemikus 1782–1858 korraldati Eestis seitse hingederevisjoni, mida võib pidada tänapäevaste rahvaloenduste eelkäijateks.

Kui 1863. aastal asutati Eestimaal ja Liivimaal statistikakomiteed, pidasid need vajalikuks korraldada rahvaloendusi rahvusvahelistel kongressidel heakskiidetud põhimõtete järgi. Nimetatud põhimõtete alusel toimus esmakordselt rahvaloendus Liivimaa linnades 3. märtsi 1867 seisuga. See hõlmas Eesti alal viis linna: Pärnu, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru. Need linnad kuulusid tol ajal Vene impeeriumi Liivimaa kubermangu.

16. novembri 1871 seisuga korraldas Eestimaa Kubermangu Statistikakomitee rahvaloenduse Tallinnas.

29. detsembri 1881 seisuga korraldasid Eestimaa ja Liivimaa Kubermangude Statistikakomiteed koordineeritult ja üheaegselt rahvaloenduse, mida võib pidada esimeseks Eesti maa-ala hõlmavaks rahvaloenduseks, kuigi välja jäid Narva linn, mis kuulus Peterburi kubermangu ja Petserimaa, mis kuulus Pihkva kubermangu.

Esimene üldine rahvaloendus Vene impeeriumis toimus 28. jaanuari 1897 seisuga (vana kalendri järgi).

Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud sündmused mõjutasid suuresti rahvaarvu ja rahvastiku koosseisu Eestimaal. Tekkinud iseseisev Eesti riik vajas baasandmeid rahvastiku kohta 1920. aasta Tartu rahuga kujunenud riigipiirides. 28. detsembri 1922 seisuga korraldas Riigi Statistika Keskbüroo rahvaloenduse, mis hõlmas ka elumajade ja korterite arvestust.

Järgmine rahvaloendus kavatseti korraldada rahvusvaheliste soovituste kohaselt 1930. aastal, kuid majanduskriisi ja finantsraskuste tõttu lükkus see edasi ning toimus alles 1. märtsi 1934 seisuga.

1922. ja 1934. aasta rahvaloenduse küsimustikud olid põhiosas sarnased ja küllalt põhjalikud, Eesti oludele vastavad ning rahvusvahelisi soovitusi arvestavad.

1939. – 1941. aasta sündmused mõjutasid suuresti Eesti rahvaarvu ja rahvastiku koosseisu; Saksa okupatsioonivõimud korraldasid 1941. aasta 1. detsembri seisuga seitsmest küsimusest koosneva loendusprogrammi alusel rahvastiku arvestuse.

Pärast Teist maailmasõda korraldati Eestis üleliiduliste rahvaloenduste raames neli rahvaloendust: 15. jaanuari 1959, 15. jaanuari 1970, 17. jaanuari 1979 ja 12. jaanuari 1989 seisuga. Nendel loendustel elanikele esitatud küsimused olid põhiosas sarnased, võimaldades saada omavahel võrreldavaid andmeid. 1959. aastal esitati peale aadressiandmete küsimist 15 küsimust igale elanikule.

1970. aastal esitati igale loendatavale 11 küsimust ja 25%-le alalistest elanikest veel seitse lisaküsimust. 1979. aastal esitati samuti 11 küsimust igale loendatavale ja viis lisaküsimust 25%-le alalistest elanikest. 1989. aasta rahvaloendusel esitati kõigile elanikele 13 küsimust ja 25%-le alalistest elanikest veel viis lisaküsimust. Peale nende küsimuste võeti esmakordselt loendusprogrammi elamu ja korteri kohta seitse uut küsimust, mille alusel analüüsiti rahva elamistingimusi.