Mart Mägi: rahvaloenduse korraldamisel peame olema julgemad ja astuma Euroopasse

Järgmine aasta on Eesti jaoks mitmes mõttes eriline. Kevadel toimub ühiskonnas juba praegu palju elevust tekitav abieluteemaline rahvahääletus. Pärast suvepuhkusi hakatakse Eestile valima uut presidenti ja sügisel toimuvad kohaliku omavalitsuse volikogu valimised. Aasta lõpus saab aga alguse kohustuslik rahvaloendus.

Nimetatud sündmustest paneb statistikaameti juhi südame kõige kiiremini lööma just rahvaloendus. Mart Mägi sõnul on rahvaloenduse üks oluline eesmärk anda Eesti ühiskonnast sõltumatu ja objektiivne pilt. See pilt on oluline ka teiste nimetatud teemade puhul, et mõista, kui palju on Eestis inimesi, kus nad elavad ja millised on konkreetsel ajahetkel nende elud. Mart Mägi selgitab lähemalt loenduse tagamaid, eesmärki ja ka ettevalmistuste käiku.

Juba enne 2011. aasta rahva ja eluruumide loendust hakati rääkima sellest, et 2021. aasta loendus saab olema eriline ja toimub uutmoodi ehk registripõhiselt. Selle nimel tehti ja tehakse siiani ilmselt päris palju tööd riiklike andmekogude arendamisega?

Valitsus soovis juba 2011. aasta loenduse registripõhiselt läbi viia. Toona oli statistikaamet see, kes ütles, et me ei ole selleks veel valmis. Puudu oli kaks asja: esiteks ei olnud registrites andmeid, mida loendusel vajasime ja teiseks polnud registrite kvaliteet piisav. Sellest ajast alates on nähtud vaeva ja toodud registritesse näitajad, mida seal varem ei olnud. Näiteks oli eelmisel korral puudu ühtne aadressiandmete süsteem. Loendustunnustest olid registrites puudu ka amet ja töökoha asukoht, mis nüüd on samuti olemas.

Andmete kvaliteedi osas on samuti erakordne töö ära tehtud. Näiteks rahvastikuregistrisse on suisa vanadest kirikuraamatutest kantud inimeste sünnidaatumid ja sugulussidemed ning need on ka korduvalt üle kontrollitud. Kõige selle taga on viimase kümne aasta jooksul olnud suur meeskond ja palju töötunde. Järgmise aasta rahva ja eluruumide loenduse jaoks on kasutusel ühtekokku 25 registrit ning igaühe puhul on süsteemselt andmekvaliteedi parandamisega tegeletud. Oleme andmete kvaliteeti ka uuringutega kontrollinud ja tõdenud, et see on maailmatasemel.

Tänaseks on selge, et sarnaselt näiteks Rootsile, Soomele, Norrale aga ka Lätile või Leedule ei õnnestu meil ka sel korral ainult registriandmete pealt loendust korraldada. Miks see nii on?

Loendusel on küsimusi, millele antavad vastused põhinevad veendumustel ja neid me registritesse ei korja. Rahvus on selles osas erand, sest tegemist on samuti veendumuspõhise näitajaga, aga see info on meil registrites olemas. Samas ei korja me andmeid näiteks inimeste usu kohta, samuti seda, kas osatakse mõnda murdekeelt. Andmekogudes ei ole ka infot inimese tunnetuse kohta, kas tal on tervisest tingitud tegevuspiirangud.

Vastuseid nimetatud küsimustele on aga ühiskonnas vaja, mistõttu korjame neid rahvaloendusel traditsioonilisel meetodil. Kõigile rahvaloendaja siiski koju ei tule. Viime neile üksikutele küsimustele vastuste saamiseks läbi küsitluse, millega üritame teha maailmarekordit. Hetkel kehtiv rekord veebis vastanute osakaalu mõttes on 68%. Ajame sel korral taga erakordset tulemust ja loodetavasti õnnestub meil veebis kätte saada 80% vastustest. Ülejäänud viiendik on see osa rahvastikust, kellelt püüame telefoni teel või kodukülastusega vajalikud vastused saada.

Euroopas koordineerib rahva ja eluruumide loendusi Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat. Liikmesriikide andmete võrreldavuse tagamiseks antakse sealt ette raam, mida küsida ja kuidas vastuseid esitada. Samas on ka siseriiklikud huvigrupid, kes annavad statistikaametile edasi oma soovid, mida nad inimestelt veel teada soovivad. Millest need soovid täpsemalt tingitud on?

Suur osa riike üle maailma on rahvaloendusel loobunud veendumuspõhistest küsimustest, eelkõige usu küsimisest. Tegemist on ka delikaatsete isikuandmetega, mistõttu ei käsitleta neid rahvaloenduse kontekstis. Tõsi, siseriiklikust vajadusest tingitud küsimusi erinevates riikides siiski esitatakse. Need peaksid olema põhjendatud eelkõige ühiskonnas olevatest debattidest ja muredest.

Konkreetsed näited Eesti puhul on seni olnud põhjendatud ennekõike meie teadlaste huviga. Samad küsimused olid ka 2011. aasta rahvaloendusel ja kui vaadata, kuidas on saadud näitajaid kasutatud poliitika kujundamisel või otsuste tegemisel, siis tuleb kahjuks tõdeda, et neid näiteid ei leia.

Ometi peab statistikaamet neid küsimusi jätkuvalt oluliseks?

Diskussioon ja debatt küsimuste üle on ühiskonnas laiem ning see algas 2016. aastal, mil erinevates huvigruppides viidi läbi uuringud. Kaasatud olid nii teadlased, kohalikud omavalitsused, keskvalitsus, kolmas sektor ja veel mitmed teised. Tulemusena korjati kokku vajadus ja debattide järel on jõutud väljundnäitajateni, mida Eesti ühiskonnas vajatakse. Näiteks murrete osas seisneb käegakatsutav kasu vaid teadustöödes, aga see teadmine on ka kultuuripärandi säilimise seisukohast oluline.

Tuleb mõista, millist osa kultuuripärandist on vaja rohkem säilitada ja kuhu investeerida. Nende näitajate baasil moodustatakse omakorda konkreetsed küsimused, aga seda tõesti vaid juhul, kui andmeid registritest kätte ei saa. Statistikaameti töö on selles eelnevalt veenduda.

Kas tuleva aasta rahvaloenduse ankeet on kinnitatud?

Oleme jõudnud etappi, kus väljundnäitajad on lukus. Debatt käib veel selles osas, kas kõik väljundnäitajad on registriandmetega piisavalt kaetud. Siinkohal peame veel enam registrite kvaliteeti põhjendama ja arvestama, et nii mõneski andmekogus arendustööd jätkuvad. Kui ka mõnes registris vajab veel näiteks kolm protsenti andmetest parandusi kvaliteedis, siis on loendusmomendini jäänud aasta piisav aeg selleks, et need asjad korda teha. Oluline on tõdeda, et registrid toovad loendusel kaasa suurema täpsuse.

Tegelikult eksisteeris ka eelmisel loendusel alakaetus ehk me ei saanud kõigilt inimestelt vastuseid. Registritega seda probleemi ei ole, sest sealt saab kätte kogu info, mis on sinna lisatud. Eelmise loenduse alakaetus oli 2,3%, seega pole mõneprotsendilised puudujäägid registrites kuigi suur murekoht. Seda enam, et oskame vigu parandada ja tegeleme sellega pidevalt.

Statistikaamet on registriandmetega lähedalt seotud ja ka nende kvaliteeti hinnanud. Selle töö pealt on tekkinnud teadmine, et registrid on maailmatasemel. Küsimus on äkki selles, et seda teadmist ei ole veel avalikkuses?

Statistikaamet on registritega tööd teinud väga pikalt ja põhjalikult. Oleme suhelnud kõikide osapooltega, kelle käes vastavad andmed on. Mitmete registrite puhul on meile vastu tuldud ja tunnuseid lisatud. Toon näiteks töötamise registri, milles mitmed väljad on statistilise tähtsusega ja olulised ka rahvaloendusel. Näiteks on inimese amet ja töökoha asukoht sellised tunnused, mida eelmisel rahvaloendusel küsiti, aga nüüd on need näitajad olemas registrites.

Ühiskonnas ei ole kindlasti liiga head arusaama registriandmete kvaliteedist. Sageli mäletatakse aastatetagust olukorda, mil andmed olidki kehvad. Viimaste aastatega oleme aga teinud väga suure digihüppe. Andmed on digitaalsed ja kõrge kvaliteediga ning seda tuleb ühiskonnale teadvustada.

Emakeele küsimus on samuti eriarvamusi tekitanud. Kui varem koguti emakeele infot rahvastikuregistrisse vabatahtlikkuse alusel, siis alates 2019. aastast jõustunud rahvastikuregistri seaduse alusel muutus emakeele esitamine kõigile kohustuslikuks. Emakeele kohta esitatakse ja talletatakse infot ka kõikides perekonnasündmuste ning politsei- ja piirivalveameti menetlustes, samuti elukohateate esitamisel. Need andmed on registris olemas ja täienevad pidevalt, seega pole ka emakeelt vaja enam inimestelt üle küsida?

Mõnikord ei tea kahjuks isegi inimesed, kes seadusi teevad, mis on seal kirjas. See on kurb olukord. Andmed on olemas ja need on kvaliteetsed, seda nii emakeele kui ka teiste tunnuste kohta, mida hinnanud oleme. Peame ühiskonnana tegema olulise sammu ja vähendama inimeste andmete esitamise koormust ning võtma kasutusele uudsed meetodid. Seda on tehtud kümnetes riikides enne meid, peame samuti olema nii julged ja sellega Euroopasse astuma.

Rahvaloenduse küsimused on paigas, lahtine on aga veel see, kas lisatunnuste kohta küsitakse väiksemalt hulgalt ehk ca 60 000 inimeselt või kogutakse vastused kogu rahvastikult. Millal see otsus sünnib ja mille taga see seisab?

Avades tausta, tuleks alustada sellest, miks me üldse räägime võimalusest koguda infot 60 000 inimesega valimilt. Küsimus seisneb selles, millise veamääraga aktsepteerime nende näitajate olemasolu. Enesehinnangulised näitajad on vajalikud vaid konkreetsetele sidusrühmadele ja seega ei ole mõistlik kõiki näitajaid iga inimese käest küsida. Näiteks Hollandis laiendatakse inimeste ametid uuringuvalimi pealt kogu rahvastikule. See hoiab kokku aega ja raha ning tagab selle, et inimesed ei ole koormatud küsimustega, mis neid otseselt ei puuduta.

Statistikaamet ja Statistika Nõukogu tegid sellest lähtuvalt Vabariigi Valitsusele ettepaneku kasutada lisatunnuste puhul kõikse loenduse alternatiivina väiksema valimiga uuringut. Loomulikult räägib selle vastu asjaolu, et kui on soov saada kõrgemat kvaliteeti ja näha konkreetseid näitajaid näiteks küla või tänava tasandil, siis ei piisa kitsamast valimist. Hetkel on valitsus leidnud, et registrites puuduvad tunnused on vaja küsida kõikidelt inimestelt. Statistikaamet ootab selles osas hetkel rahastuse otsust ja kui see on positiivne, siis oleme valitsuse soovist lähtuvalt valmis need näitajad ka kõikselt koguma.

Praeguseks on koroonaviiruse tõttu loenduse edasi lükanud ligi 30 riiki. Kas ka Eestis on olnud laual küsimus loenduse edasilükkamisest?

Mitmetes riikides on loendus juba toimunud või toimub veel sel aastal. Arusaadavalt on olukord kriitiline ja sellest tingituna on ka loenduse korraldamist edasi lükatud. Meie loenduse küsitlus algab järgmise aasta lõpus ja toimub põhiliselt 2022. aasta jaanuaris. Loodame ja usume, et selleks ajaks on olemas vaktsiin ning kriis on taandunud. Muidugi tuleb situatsiooni jälgida ja kevadel peaksime tegema lõplikud otsused.

Loenduse ettevalmistamine võtab väga kaua aega. Kui teeme kodukülastustega kõikse loenduse, siis on meil tarvis värvata üle 2000 inimese. Neid inimesi tuleb koolitada ning hankida neile ka vajalikud töövahendid. Nendeks tegevusteks kulub aega, mistõttu peab otsus sündima aegsasti. Hetkel ei ole veel põhjust sellele keskenduda ja õnneks ei ole me selles küsimuses üksi, vaid koos Euroopa Liiduga. Kui loenduse edasi lükkame, siis tehakse seda ilmselt suures ulatuses Euroopa Liidus tervikuna.

Statistikaameti huvi on arusaadavalt see, et võimalikult paljud inimesed vastaksid veebi kaudu. Koroonaviirus võib sellele ju iseenesest kaasa aidata, sest vähemalt tänastes tingimustes inimesed endale kedagi koju lasta ilmselt ei soovi.

Senised uuringud näitavad, et Eestis ei toimeta ligi neljandik elanikest veebis. Nende seas on väikesed lapsed, aga ka vanemaealised. Neljandik on suur hulk ja loendusel osalema tuleb saada ka nemad. Me ajame taga maailmarekordit ehk veebis vastamata jätnute hulk ei tohiks olla suurem kui viiendik. Samas saab see olema suur väljakutse, ehkki loodan siiralt, et see rekord sünnib.

Viimastel aastatel on olnud väga palju näiteid selle kohta, kuidas inimeste tundlikud isikuandmed on läinud siit ja sealt rändama. Statistikaameti jaoks on andmete kaitsmine ilmselt pühamast püha?

Meil on väga kõrge turvaklass ja kõik süsteemid, mida ehitame, on nii turvalised kui üldse võimalik. Rahva ja eluruumide loendusel kogutud andmed on kaitstud statistilise konfidentsiaalsuse põhimõtete järgimise ning isikuandmete kaitse nõuete rakendamisega. Isikuandmete töötlemisele on seatud ranged turvanõuded, mille järgimine tagab, et statistikaametile esitatud andmeid kasutatakse ainult statistilisel ja teaduslikul eesmärgil.

Andmete kvaliteedi osas saab iga inimene ka oma panuse anda. Teame sedagi, et näiteks rahvastikuregistris hakkasid inimesed eriolukorra ajal oma elukohaandmeid aktiivsemalt muutma.

Eesti on e-riik ja inimestel võiks tekkida harjumus vähemalt kord aastas kontrollida, kas nende andmed on avalikes andmebaasides korrektsed. Põhjuseid selleks on mitmeid. Koroonapandeemiast rääkides on oluline, et riigipoolsed teavitused jõuaksid inimesteni. Neid andmeid kasutatakse ka muul otstarbel, näiteks toetuste määramiseks või erinevate teenuste, nagu lasteaiad, koolid või haiglad, arendamiseks. Andmete korrashoiu eest registrites vastutab riik, aga ka iga inimene ise.

Lõpetuseks võib vist öelda, et kirjeldatud kujul toimub rahvaloendus siiski ka meie jaoks viimast korda. Alates 2024. aastast korraldavad kõik Euroopa Liidu riigid rahvaloendust igal aastal, mis tähendab üleminekut täielikult registripõhisele loendusele?

Lõplikku otsust 2024. aasta osas veel ei ole, aga suur eeltöö on selleks küll ära tehtud. Euroopa Liidu liikmesriigid tegutsevad eesmärgi nimel, et minna üle registripõhiseks ja tagada jooksev ülevaade, milline on rahvastiku seis kogu Euroopas. Seega on tuleva aasta rahvaloendus tõesti sellisel kujul eeldatavasti viimane.

Küll aga toimub iga kümne aasta tagant suurem rahvaloendus ka edaspidi. Seal võib alati tekkida täiendavaid küsimusi, mistõttu ei saa päris lõpuni välistada ka seda, et kerkib mõni uus veendumuspõhine küsimus, millele registrid vastust ei anna. Kindel on aga see, et ühiskonnas on tekkimas arusaam, et ka piisavalt suurte valimite pealt on võimalik hästi näha, mis ühiskonnas toimub. Oskus andmeid lugeda kasvab suurel kiirusel.

Kõiki rahva ja eluruumide loenduse uudiseid saab lugeda siit.