Üksi elav inimene on pensioniealise naise nägu

Varasemaga võrdlemine on varasemast keerulisem

Viimati toimus rahvaloendus 2011. aastal ning toona oli üheliikmelisi leibkondi 239 587 ehk 40% leibkondadest või 18,7% leibkondadesse kuuluvatest isikutest. See aga ei tähendanud tingimata täielikus üksinduses elamist, kuna leibkondi võis ühe katuse all elada mitu, tähtis oli hoopiski majanduslik iseseisvus. Seekordne, 2021. aasta rahvaloendus, toimus registripõhiselt, seega ei saanud inimestelt küsida, kas ühe katuse all toimetab üks või mitu leibkonda, vaid ühes eluruumis elavad inimesed loeti üheks leibkonnaks. Tegu oli ühest küljest registripõhist loendust arvestades vajaliku sammuga, teisalt teeb see keerulisemaks seekordsete andmete võrdlemise varasemate loenduste andmetega.

Alternatiivina on võimalik võrrelda eluruumide statistikat. 2011. aasta loendusel teatasid 182 371 eluruumi elanikud, et nemad on seal ainsad elanikud, mis lubab teha järelduse, et just nii palju inimesi elas kümme aastat tagasi üksi. See on 2011. aasta rahvastikust 14,3%. Seega on 2011. aasta kohta pakkuda kaks arvu – 14,3% ja 18,7%. Kumb on aga õige, kas üksinda elavate inimeste osakaal on tõusnud või langenud? Pigem kaldub vastus sinnapoole, et üksinda elatakse rohkem kui kümme aastat tagasi, sest ka statistikaameti valimiuuringud kinnitavad trendi, et üksi elatakse üha sagedamini.

Seega on selgeks tehtud, et üksinda omaette eluruumis elab 15,6% Eesti elanikest, mida on protsendipunkti võrra enam kui eelmise loenduse ajal. Arvuliselt tähendab see 207 765 inimest ehk pool Tallinna või veidi enam kui kaks Tartu linna, mis on päris suur hulk inimesi. Kuivõrd keskmine eluiga ja rahvastiku keskmine vanus on tõusnud, on tulemus ootuspärane, arvestades, et vanemaealised elavad sagedamini üksi. Oma panuse on tõenäoliselt andnud ka rahva elujärje paranemine, mis võimaldab rohkematel elada üksi, kui selleks on soovi, kuid varem polnud majanduslikult võimalik. Kuidas näeb välja keskmine üksinda elav inimene võrrelduna keskmise Eesti elanikuga?

Üksi elavad tõenäolisemalt vanemad naised ja keskealised mehed

Sooliselt on seis ebavõrdne: 60% üksi elavatest inimestest on naised, ehk nende osakaal on ligi 8% võrra suurem kui naiste osakaal rahvastikus üldiselt. Üksi elavate inimeste keskmine vanus on 60 aastat, mis on lausa 18 aasta võrra kõrgem näitaja kui riigi keskmine (42 aastat). Mediaanvanused on vastavalt 63 ja 42. Vaadates soo- ja vanusjaotust, selgub, et keskmine üksi elav mees on 51 aastat vana, keskmine üksi elav naine aga lausa 67-aastane.

Graafikult selgub, et üksi elatakse rohkem vanemas eas. Pensioniealistest elab üksi pea iga teine naine (45%), mis arvestades naiste ligi 10 aastat kõrgemat keskmist eluiga on mingil määral ka paratamatus. Absoluutarvudes tähendab see seda, et Eestis elab üksi pea terve Pärnu maakonna jagu ehk üle 82 000 pensioniealise naise, kellest pooled on lesestunud.

Lisaks teadmisele, et 15,6% elanikest elab üksinda, tasub pilk heita ka teisele arvule – 20,9%-le –, mis näitab, et kui jätta valimist välja alaealised ja noored täiskasvanud (18–24-aastased), elab üksi veidi enam kui iga viies Eesti inimene. Alaealised jäid välja, sest lapsed üldjuhul ei ela üksi, noored aga seetõttu, et tudengieas üüritakse sõpradega korterit, elatakse ametlikult vanematega, kolitakse ühikasse, leitakse kaaslane – ühesõnaga, üksi elamist on keerulisem mõista ja raskem defineerida.

Ida-Virumaal on üksi naised, mujal maakohtades mehed

Kõige suurem üksinda elavate inimeste osakaal on Ida-Virumaal. Omavalitsustest juhib edetabelit Sillamäe linn (23,2%), millele järgnevad Lüganuse vald (23,0%) ja Vormsi vald (22,9%), ent soo järgi vaadates on pilt väga erinev. Üksikuid mehi leidub enim piirkondades, mida võiks nimetada koondnimetusega „maa-Eesti“. Tabeli esikolmikus on Vormsi (27%), Setomaa (22%) ja Lääneranna (21%) vallad. Üksikud naised elavad aga kõige sagedamini Sillamäel (27%), Loksal (26%) ja Lüganuse vallas (26%). Kusjuures viimase upitavad edetabelisse vallasisesed linnad Püssi ja Kiviõli, kus eraldi võetuna elab 30% naistest üksi.

Eestis ei ole ühtegi omavalitsust, kus üksi elavate keskmine vanus oleks madalam kogu rahvastiku keskmisest vanusest (42 aastat), seda ka juhul, kui arvestada vaid 25-aastaseid ja vanemaid inimesi. Kui vaadelda eraldi 25-aastaseid ja vanemaid mehi-naisi, siis selgub, et meestel vanuselist erinevust ei ole, kuid üksikud naised on sookaaslastest märgatavalt, kuni 15 aastat, vanemad. Seega eristuvad soo, geograafia ja vanuse alusel kaks gruppi. Esiteks keskealised maa-Eestis elavad mehed ning teiseks pensionieas valdavalt venekeelses piirkonnas elavad naised. Tõsi, need näited on n-ö kõige-kõigemad osakaalude järgi.

Üksikuid inimesi kohtab pigem harva omavalitsustes, kus on noorem elanikkond, palju lapsi ja kõrgemad palgad. Sellisele kirjeldusele vastavad näiteks Rae (üksikuid 5,9%), Kiili (6,5%) ja Viimsi (8,0%) vallad aga ka Tartu ümbruse vallad. Siin meeste ja naiste jaotumisel erisusi ei ole. Eesti suurimates omavalitsustes on üksikuid mehi keskmisest rohkem Narvas ning vähem Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Üksikuid naisi on keskmisest rohkem Narvas ja Pärnus, vähem aga Tallinnas ja Tartus. Tõsi, mõlemal juhul – kui Narva välja jätta – on vahed võrdlemisi marginaalsed.

Eestlased elavad vähem üksi

Muust rahvusest inimesed elavad sagedamini üksi kui eestlased. Üksinda elab 12% eestlastest mehi ja 17% naisi. Mitte-eestlaste seas on üksi elavaid mehi 15% ja naisi 20%. Rahvusi eraldi vaadates elavad venelased ja ukrainlased sagedamini üksi, kuid iseäranis suur üksi elavate inimeste osakaal on soomlaste seas – vastavalt 22% meestest ja 30% naistest. Arvukamatest rahvusvähemustest elavad eestlastest vähem üksi näiteks armeenlased ja aserid. Osalt selgitab seda demograafia – eestlaste keskmine vanus (41 aastat) jääb alla nii venelaste (45), ukrainlaste (49) kui ka soomlaste (52) keskmisele vanusele, kuid just vanus on üksi elamise juures keskne tegur. Teisalt võib olla ka rändest tingitud tegureid, ehk kui paljud teisest rahvusest inimestest on siia viimasel ajal rännanud ning kas üksi või koos perega. Lisaks veel mõningased kultuurilised eripärad ja tõsiasi, et väiksemates rahvusrühmades on pärast lesestumist keerukam uut kaaslast leida.

Foto: Shutterstock