„Ütlen inimestele alati, et ma ei küsi ühtegi PIN-koodi." Statistikaameti küsitlejad räägivad oma töö köögipoolest

Uudis
Postitatud 19. juuni 2025, 10.25

„Ükskõik, kuidas inimene vastab – austus tema vastu peab jääma,“ räägivad statistikaameti küsitlejad Pille Kaljurand, Merike Tsilke ja Hille Maripuu, kes teevad pea iga päev kõnesid paljudele Eesti inimestele. Nad tunnistavad, et üha sagedamini ei võta inimesed küsitlejate kõnesid vastugi, aga need, kes võtavad – neilt saab palju tagasi ka. 

Statistikaamet viib sel aastal läbi kaheksa olulist isiku-uuringut, mille valimisse sattunud inimesed saavad anda olulist teavet Eesti elanike käekäigu kohta, aidates sellega Eesti elu paremaks muuta. Isiku-uuringute andmeid võib esitada veebis, telefonitsi või silmast silma küsitluse käigus. Teiste hulgas viivad statistikaameti küsitlusi läbi Pille, Merike ja Hille, kes räägivad kui ühest suust, et nad teevad olulist tööd. „Kogu meie elu toetub ju statistikale!”

Viimsis on kõigil hirmus kiire!

Merike Tsilke on teinud telefoniküsitleja tööd 2017. aasta lõpust. Merike ei ütle kordagi, et töö on raske. „Aga kannatust on küll palju vaja,“ tõdeb ta.

Hea tööpäev on, kui inimesed vastavad. „Kui inimesed vastavad rõõmsalt, on kohe eriti edukas päev.“ 

Et kõnesid vastu võetakse, ei ole sugugi tavapärane. Levinud petukõned on teinud inimesed ettevaatlikuks. Ehkki statistikaamet saadab valimisse jõudnud inimestele küsitluse kohta ka kirjad, tuleb küsitlejatel teha veenmistööd ja vahel helistada ka mitu korda. 

Merike Tsilke

„Ütlen inimestele alati, et ma ei küsi teie käest ühtegi PIN-koodi, sest mul ei ole nendega midagi teha. Selle peale hakkavad nad naerma ja üldiselt saan nendega siis ka jutule.“

On päevi, kui on väga palju vastajaid ja päevi, kui ei ole ühtegi. „Ma proovin iga päev alustada väga rõõmsa meeleoluga – siis läheb minu arust päev paremini. Siis mõni vastab rõõmuga ja ütleb, et helistage veel!“

Rõõmuga vastajate seas ei ole ainult vanad inimesed, on ka palju noori. “Aga mõned ütlevad, et nad töötavad 24/7 ja et neil ei ole aega. Aga ma küsin ikka enda küsimused ära. Torisevad mis nad torisevad.” 

„Tallinnas ja Harjumaal vastatakse muidu hästi. Viimsis on muidugi kõigil alati hirmus kiire, aga pole hullu, saab hakkama!“ 

Küsitluste käigus kogutud andmeid kellelegi teisele avaldada ei tohi. Merikesel on juhtunud, et tuleb helistada tuttavale. 

„Sel juhul olen palunud intervjuu tegemise teisele küsitlejale üle anda, täitsa tuttavale ei taha ikka helistada. Päris mitmele naabrile olen muidugi helistanud, aga ega ma siis ei ütle, et olen su naabrinaine. Kui tunneb ära, siis tunneb! Ja ma ei teagi, kas tundsid.“

Kurvaks teeb selline päev, kui inimesed tühistavad kokkuleppeid ja ei võta varem kokkulepitud kõnesid vastu. „Sellistel puhkudel tuleb küll kassiahastus peale, aga siis lohutan ennast kuidagi. Kannatust on vaja!“

Kui saan kaela „sahmaka“, on mul sellest inimesest kahju!

Kannatust on vaja ka Pille Kaljuranna sõnul, kes on teinud intervjuusid pisut üle viie aasta. 

Uuringu alguses tuleb ette päevi, kui Pille teeb päevas kuni 60 kõnet. Nende sekka jäävad ka need, kus toru üldse ei võeta. Mida inimesed täpselt vastavad, Pille sõnul ta hiljem enam ei mäleta. 

„Ükskord oleks muidugi võinud meelde jääda, kui nimekirja sattus statistikaameti peadirektor. Küsisin nime ja muid vajalikke andmeid. Ja siis töökohta, mille järel tekkis paus. Pärast väikest pausi hakkasin naerma ja ütlesin, et teate, ma tean ju küll, aga ma pean küsima, küsitlus on selline. Ta sai aru ja meil oli tore koostöö!“

Pille Kaljurand

Küsitleja amet tähendab, et alati tuleb lähtuda sellest, mida inimene ise täpselt vastab. 

„Ma võin mõelda mida iganes, aga pean lähtuma sellest, mida inimene ise ütleb. Kirja saab ainult see, mida inimene ütleb. Olgu või vale. Ja ükskõik, kuidas inimene vastab – austus selle inimese vastu peab jääma. See säilitab lootuse, et uks jääb avatuks ka järgmisel korral.“

Palju valesid vastuseid kuulis Pille suhteuuringu küsitlust tehes. Pille tunnistab, et see on olnud tema küsitlejatöö kõige raskemaid uuringuid.

„Küsisime inimestelt vägivalla kogemise kohta. Oli väga palju väga raskeid küsimusi, mida tuli küsida silmast silma. Meile tehti küll põhjalik koolitus enne, ka psühholoog rääkis enne, kuidas toimida, kui näeme, et inimesed lähevad endast välja. Ma olen täiesti kindel, et osa inimesi ei vastanudki õigesti. Oli tunda, et inimene on vägivalda kogenud, aga ta ei andnud ausaid vastuseid. See oli väga raske nii vastaja kui minu jaoks.“

Raskeid päevi ja uuringuid kompenseerivad Pille sõnul rõõmsad vastajad, keda on hoopis rohkem, kui ta julges varem aimata.

„Tean, et ma teen olulist tööd. Ja see paneb tegutsema, et võimalikult täpsed andmed kätte saada. Sellest sõltub nii palju. On ka inimesi, kes soovivad edu ja tänavad ning ütlevad, et saavad aru, kui keeruline, aga oluline töö meil on. Soovivad tervist. Seda on hästi palju.“

Mõnikord tuleb ette, et ka küsimused teevad rõõmu ja nalja nii küsitlejale kui ka vastajale.

„Ma pidin ükskord küsima kalal käimise kohta. Ja küsisin, kui palju kala saite. Härra vastas, et „no kassile söögiks“. Aga ma ju pean sinna mingi koguse panema! Ma ei tea, kas „kassile söögiks“ on statistika mõttes oluline. Aga kuna ta ikka kalal käis ja vastas, siis tuleb ikka kirja panna. See pakkus palju nalja meile mõlemale.“

Tagantjärele pakub Pillele palju nalja ka kõne ühe vanahärraga.

„93-aastane vanahärra ütles mulle niimoodi, et kui sa peaministri maha võtad, olen nõus su küsimustele vastama. Ma ei saanud sellega kahjuks kuidagi hakkama ja ei saanud seda intervjuud!“

Pille räägib, et sageli on inimesed pahased, sest helistab neile valel ajal – ei sobi, kui tööajal helistada ja ei sobi, kui töövälisel ajal helistada. Ei sobi argipäev, ei sobi puhkepäev. 

„Vahel ei taha inimesed vastata ka sellepärast, et nad ei usalda meid. Meie andmekogumine on väga turvaline, aga muretsetakse, sest muid petukõnesid on nii palju. Aga siis püüan ikka jõudu ammutada. Kui uuel hommikul hea meeleoluga alustan, läheb ka päev hästi.“

Inimesed ei julge öelda „ei“ 

Hille Maripuu teeb küsitlejatööd muu töö kõrvalt ja periooditi. Hille ütleb, et küsitlejatöö annab talle palju tagasi. Ja mitte ainult talle.

„Mida rohkem ma inimestelt põhjalikke vastuseid saan, seda asjalikum on see andmete hulk, mille põhjal saab hiljem midagigi arvata. Pean seda väga tähtsaks!“ 

Hille Maripuu
Hille Maripuu

Sageli on just vanemad inimesed need, kellega suhtlemine toob kõige enam rõõmu.

„Üle 90-aastased on tihti need, kelle käest saad sellise energialaksu! Ta võib olla väga vana ja võib-olla ka kõik lähedased juba matnud. Aga temas on veel nii palju rõõmu ja energiat! Räägib, kuidas ta käib trennis ja jõusaalis. Äge on kuulata sellist 90-aastast, kes on selline pomm!“

Keeruline on Hille sõnul see, et inimesed ei julge öelda „ei“, aga vastama ka ei kipu.

„Mõni keelduja on selline, kellega lepin neli kuni viis korda uut aega intervjuuks kokku. Tema „ei“ ongi see intervjuu kokkuleppimine, aga ma ei saa lubada ärritumist. Kui olen ärritunud, siis vastaja tunneb ju seda. Miks ta peaks selle inimesega tahtma siis rääkida?“

„Kui ma olen just hirmsa „ketuka“ just saanud ja inimene on otsustanud mulle ära rääkida, mida ta arvab riigist ja muudest konnadest selles tiigis – teen pausi. Joon tassi teed, kuulan head muusikat ja lasen selle kõik mööda sulgi maha. See ei jää mind kummitama – ma ju ei tea, mis hetkel ma talle helistasin.“

Sellised hetked küsitlejatöös on muutnud Hille suhtumist inimestesse. „Austust ja lugupidamist on tulnud juurde.“

Ta kuuleb kõnede ajal, kuidas kassid taustal kräunuvad ja lapsed paluvad süüa, aga vastaja on nii keskendunud kõnele, et ei kuule midagi. Ja see teeb Hille tänulikuks. 

„Ja siis ma ütlen neile, et teie laps vist küsib süüa. Igasugu asju tuleb ette. Tuleb ette ka prominente ja prominentide vanemaid, kes tahavad teada, kas ma ikka tean, et ta on selle või teise inimese vanem. Ja siis muidugi kuulan ära kõik kiidujutud.“ 

Hille räägib, et telefoni teel on alati oht, et inimene väsib ära, ei taha enam vastata. Kui võimalik, tahab Hille minna kohale. “Saan siis head vastused ja lõpuks võib juhtuda, et inimene tahab mulle isegi kohvi pakkuda!“


Epp Karus

Miks vastata statistikaameti küsitlejale?

Epp Karus, statistikaameti küsitlusvõrgu osakonna juhataja

Igaühe vastus on oluline! Statistikaameti eesmärk on, et iga uuringusse valitud inimene võtaks aega uuringule vastamiseks, sest nii saame kõige parema ja meie tegelikku elu peegeldava statistika ilma riigieelarvet liigselt koormamata. 

Rõõmu teeb see, et küsitlustele vastanud inimeste rahulolu küsitleja tööga on väga kõrge. Vastajad hindavad kõrgelt küsitlejate professionaalsust, selgitamise ja veenmise oskust ja tasakaalukust.


Kuidas olla kindel, et oled saanud kutse osaleda just statistikaameti uuringus?

  • Statistikaameti uuringute valimid on isikuvalimid – see tähendab, et uuringutesse on valitud konkreetsed inimesed, keda teise inimesega meelevaldselt asendada ei saa. Statistikaamet pöördub vastajate poole alati nimeliselt.
  • Teavitus- ja meeldetuletuskirjades viitab amet alati uuringule, mille valimis inimene on. Uuringu info on leitav statistikaameti kodulehel ja on ühtlasi ka kinnituseks, et just statistikaamet viib seda uuringut läbi.
  • Statistikaameti intervjuusid teevad koolitatud küsitlejad. Statistikaameti küsitleja nime ja telefoninumbrit saab kontrollida statistikaameti kodulehelt. Silmast silma küsitlemisel on uuringusse valitud inimesel alati õigus küsida küsitleja töötõendit. 
  • Kahtluse korral saab alati pöörduda statistikaameti klienditeeninduse poole: stat [at] stat.ee (stat[at]stat[dot]ee) või telefonil 625 9300.

Loe täpsemalt 2025. aasta isiku-uuringute kohta! 

Kõikide isiku-uuringute kohta saab lähemalt lugeda statistikaameti kodulehelt.

Statistikaameti avaldamiskalendrist näeb, millal andmed ja tulemused avaldatakse. 

Täpsem teave: 

Heidi Kukk 
meediasuhete juht 
statistika levi osakond 
statistikaamet 
tel 625 9181 
press [at] stat.ee (press[at]stat[dot]ee) 

 

Foto: Shutterstock