Kuidas on muutunud Eesti tööturg 30 aasta jooksul?
Kõige suuremad muutused taasiseseisvunud Eesti tööturul toimusid uuele majandussüsteemile üleminekuga 1990ndatel. Keeruka loomuga tööturgu iseloomustatakse peamiselt hõive, töötuse ja mitteaktiivsuse kaudu. Järgnevalt keskendume pikemalt hõivele, mis peegeldab ka Eesti üht olulist väljakutset ehk tööjõupuudust.
Tööjõu-uuringu* andmetel oli Eestis 1991. aastal 806 600 tööga hõivatud isikut. Sajandivahetuseks jõudis see arv pideva vähenemise tulemusel 579 300 inimeseni. Hõivatute arvu sedavõrd suur kahanemine vähem kui kümne aastaga on märkimisväärne muutus. Hiljem hõivatute arv suurenes, ehkki kasvu lõi augu 2008. aastal alanud majanduskriis. Pärast paar aastat kestnud vähenemist pööras hõivatute arv aga taas kasvule ning taasiseseisvuse algusega võrreldes kahanes hõivatute arv 2020. aastaks 150 000 inimese võrra.
Hõivatute arvu vähenemisel on reeglina kolm peamist põhjust. Esiteks ei ole piisavalt tööd ning töösoovijad ei leia seda. Teiseks ei soovi tööealised inimesed töötada ning kolmandaks tööealiste inimeste arv kahaneb. Järgnevalt vaatame, mis mängis peamist rolli Eesti puhul.
Tööealiste inimeste arv väheneb
1991. aasta alguses elas Eestis 1,14 miljonit 15–74-aastast ning 1,10 miljonit 15–69-aastast inimest. Aastal 2021 on need arvud vastavalt 0,99 ja 0,92 miljonit. Seega on 30 aastaga 15–74-aastaste arv vähenenud 154 000 ning 15–69-aastaste arv 182 000 inimese võrra. Tööealiste inimeste ja hõivatute arvu muutus olid sel perioodil üsna võrdsed.
Maksimaalne vs optimaalne tööhõive määr
Teatavasti Nõukogude Liidus tööpuudust (vähemalt ametlikult) praktiliselt ei eksisteerinud ja seepärast olid 1989. aastal tööjõus osalemise määr (ehk tööjõu osatähtsus tööealisest rahvastikust) ning hõivemäär praktiliselt võrdsed. Praegu tööpuudus siiski eksisteerib ning tekib küsimus, kui lähedale on tööjõus osalemise määrale võimalik tõsta hõive määra, et see ei hakkaks tekitama täiendavaid sotsiaalseid probleeme ja majandus saaks normaalselt toimida. Selgitan küsimuse mõtet pisut lähemalt.
Tööealine elanikkond, mis Eesti tööjõu-uuringu kontekstis tähendab inimesi vanuses 15–74, jaguneb kaheks: tööjõuks ehk majanduslikult aktiivseteks (hõivatud ja töötud) ning majanduslikult mitteaktiivseteks. Mitteaktiivsuse põhjuseid on erinevaid: õpingud; haigus või vigastus; rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkus; laste või teiste pereliikmete eest hoolitsemine, pensioniiga, heitunud ehk need, kes on kaotanud lootuse tööd leida; ja muud. Mitteaktiivsuse põhjuste seas on neid, mille vastu saab ja tuleb võidelda. Näiteks saab heitunutele tööd leida, pensioniealistele võimetekohaseid töökohti luua, vähendada haigestumust ja vigastuste tekkimist, vähendada inimeste hoolduskoormust. Vähendada saab kindlasti ka õppijate hulka ja lapse sündimisega seotud inimeste arvu, aga võib kindel olla, et need kaks viimast meedet ühiskonna arengule kasuks ei tule. Eesti demograafiline olukord nõuab pigem sündide arvu suurendamist ja nõudlus harituma tööjõu järele võib tähendada vajadust õppimisele kuluva aja suurendamiseks.
Seega 100%-line tööjõus osalemise määr on ebamõistlik ja sisuliselt ka võimatu. Plaanide koostamisel on vaja arvestada mitte maksimaalse, vaid optimaalse tööjõus osalemise määraga ja teatud töötus on majanduse arengule pigem kasuks.
Primaarsektor kaotas töötajaid, teenustesektor aga võitis
Majanduse ja tööturu struktuursetest muudatustest räägitakse Eestis palju. Iga kriisi ajal kõlab üleskutseid kasutada soodsat juhust majanduses struktuursete muudatuste tegemiseks. Suuremad struktuursed muudatused tööturul toimusid siiski vaid taasiseseisvuse alguses – majandussektorite lõikes toimus siis põllu- ja metsamajanduses ning kalanduses hõivatute märkimisväärne vähenemine ja teenustes kasv.
Tegevusalade lõikes oli kõige rohkem hõivatuid nii 1991. aastal kui ka 2020. aastal töötlevas tööstuses, vastavalt 201 700 ja 118 600 inimest, mis näitab märkimisväärset vähenemist. Nüüdseks on tegevusalade eesotsast kadunud põllu- ja metsamajandus ning kalapüük, taime- ja loomakasvatus ning toiduainete tootmine. Neid asendavad kutse, teaduse ja tehnikaga seotud tegevusalad, info ja side ning majutus- ja toitlustusvaldkonna tegevusalad.
Tööga hõivatute vanus kasvab
Kauem elamine ning seeläbi rahvastiku vananemine toob kaasa muutusi hõive vanusstruktuuris. Kolme kümnendi jooksul on Eestis kasvanud 50–74-aastaste ja kahanenud 15–24-aastaste ning 25–49-aastaste osatähtsus. Eraldi väärib väljatoomist 65–74-aastaste vanusrühm, mille osatähtsus hõives on ligi 6%. Seega tuleks aktiivselt tegeleda sellega, et vanemaealised oleksid kauem hõivatud.
Küsin loo lõpetuseks, kuidas hinnata Eesti tänast hõivestruktuuri? Eespool ütlesin, et vajadusest muuta majanduse, sealhulgas siis ka tööturu struktuuri räägitakse sageli ja üsna valjusti. Kindlasti on tegemist õigesti püstitatud teemaga. Statistiku üheks ülesandeks on võrrelda olemasolevat olukorda soovitud olukorraga. Sellise hinnangu andmiseks on aga vaja piisavalt täpselt teada, millist olukorda soovitakse.
Kokkuvõttes toimus taasiseseisvumise esimesel kümnendil üleminek sotsialistlikult majandussüsteemilt kapitalistlikule ning see tõi kaasa olulisi muutusi. Hilisemal perioodil need muutused jätkusid, kuid aeglasemas tempos. Vastuseta on küsimus, kui kõrgele võivad tõusta tööjõus osalemise määr ning hõivemäär, et ei kaasneks seni peidus olnud probleeme. Teisisõnu pole selge, kui kaua on võimalik nende tööturgu iseloomustavate määrade tõusule panustamisega kompenseerida tööealise elanikkonna kahanemisega kaasnevat tööjõupuudust.
* Statistikaameti korraldatav Eesti tööjõu-uuringu käsitleb tööealistena 15–74-aastaseid. Eestis ei alustatud tööjõu-uuringu läbiviimist kohe pärast taasiseseisvumist, mistõttu on mõne näitaja puhul kasutatud andmeid 15–69-aastaste kohta, mis siiski trendidele suuremat mõju ei avalda.
Vaata ka tööturu valdkonnalehte.