Enesetappude arvus mängib juhus suuremat rolli kui seaduspära
Tänavu maailma tabanud koroonapandeemia pani paljusid otsima vastust küsimusele, milline mõju on olnud keerulistel oludel enesetappude arvule. Paraku kiputakse üksikute arvude põhjal tegema ennatlikke järeldusi ning juhuslikele varieeruvustele omistatakse oluliselt suurem tähendus, kui pika aja jooksul kujunenud seaduspäradele.
Enesetappudest rääkides on ka üks enesetapp liiga palju, kahjuks ei leidu aga ühiskonda, kus neid üldse ei ole. Eestis on enesetappude arv viimase 25 aasta jooksul pidevalt vähenenud. Viimastel aastatel on enesetappude arv jäänud 200–300 vahele, mõnel aastal ka veidi alla selle. Enesetapud on Eesti ühiskonnas jätkuvalt probleem, aga nende arvu muutust tuleks vaadata pikema perioodi põhjal, sest juhuslikud kõikumised võivad olla eksitavad. Koroonaviiruse mõju kohta suitsiidide arvule on igasuguste järelduste tegemine ennatlik ja eksitav. Küll aga saab öelda, millist mõju omas enesetappude arvule näiteks kümne aasta tagune majanduskriis.
Surmade põhjustest rääkides kiputakse teatud muutusi tegelikkusega võrreldes suurendama, aga oluline on mõista konteksti. Järgneval kahel joonisel on toodud visuaalselt lihtne näide enesetappude kohta. Esimesel juhul on võimalik näidata 2008. aasta majanduskriisist tingitud enesetappude arvu olulist suurenemist. Seejuures tuleb märkida, et enesetappude arvu näitav vertikaalne skaala ei alga joonisel nullist. Sageli sünnivad sellised joonised automaatselt, mistõttu ei osata eksitavale pildile tähelepanu pöörata.
Teisel juhul näeme, et eelnevalt presenteeritud info võib olla eksitav ning aastate erinevused mõjuvad tegelikkusest suurematena. Teisel joonisel on vertikaalne skaala algus viidud nulli, mis automaatselt tähendab, et enesetappude arvu muutus ei paista enam nii dramaatiline.
2009. aastal sooritati küll varasemaga võrreldes rohkem enesetappe, kuid pelgalt selle teadmise pealt ei saa väita, et põhjuseks oli majanduskriis. See võis tuleneda teistest enesetappude arvu mõjutavatest põhjustest nagu näiteks terviseseisund, tööhõive jms või olla juhuslik kokkulangevus.
Majanduse tervist iseloomustatakse sageli SKP tõusu või languse kaudu. Sel näitajal puudub aga otsene side sellega, kuidas inimesed majanduse käekäiku tunnetavad ja adekvaatsem näitaja võiks olla hoopis töötuse tase. Kui eelnevalt vaatasime vaid nelja-aastast perioodi, siis algselt püstitatud uurimisküsimusele vastamiseks tuleks ette võtta pikem ajatelg, näiteks kümme aastat.
| 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 | 2015 | |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Enesetapud, arv | 273 | 247 | 253 | 242 | 269 | 221 | 218 | 235 | 209 | 236 | 195 |
| Töötus | 8,2% | 6,1% | 4,7% | 5,6% | 13,9% | 17,1% | 12,6% | 10,2% | 8,9% | 7,5% | 6,3% |
Tabelist näeme, et 2008. aastal alanud majanduskriisi tipp saabus 2010. aastal. Kui lugeda majanduskriisi näitajaks töötuse taset, mis on suurem kui 10%, siis kestis viimane kriis neli aastat. Töötus on enesetappude puhul küll üheks riskifaktoriks, aga samas paistab silma fakt, et sel perioodil oli kriisieelsete aastatega võrreldes keskmisest vähem enesetappe.
Tabelit vaadates tekib veel üks põhjendatud küsimus: mis toimus 2014. aastal? Enesetappude arv suurenes siis aasta varasemaga võrreldes rohkem kui viidatud majanduskriisi alguses. Antud juhul tasub vastuse otsimiseks appi võtta juhuslikult jaotuvate sündmuste analüüsimiseks kasutatav „libisev keskmine“ ehk näitaja, mille kohaselt tuuakse välja keskmine, mis arvestab jooksvat aastat ning sellele eelnenud ja järgnenud aastat.
Toorandmed ütlevad, et 2012. aastal oli 235, 2013. aastal 209 ja 2014. aastal 236 enesetappu. Libiseva keskmise juures avaldavad eelnev ja järgnev aasta aga suuremat mõju, kui arvestuse aasta. Selle teadmise valguses näeme, et tegelikkuses ei toimunud 2009. ja 2010. aastal suitsiidide arvu suurenemist, vaid jätkus langustrend. Samuti näeme, et libisevat keskmist arvestades on ka 2014. aasta üldise enesetappude arvu vähenemise trendiga kooskõlas.
Tegelikkuses on enesetappude arvu muutuse vaatamiseks ka kümme aastat lühike aeg. Saamaks veelgi selgemat ülevaadet, tuleks vaadata tagasi 90-ndate alguseni. Seda tehes näeme, et suitsiidide arv on 1992. aastaga võrreldes vähenenud üle kolme korra. Kõige kiiremini vähenes enesetappude arv aastatel 1994–2006 ning pärast seda on vähenemine aeglustunud.
Täiesti mõistetav on, et kriisid panevad statistika peale mõtlema ja sealt tekkivatele küsimustele vastuseid otsima ka neid, kes igapäevaselt andmete analüüsiga kokku ei puutu. Seejuures on aga äärmiselt oluline juhuslikke kõikumisi ja seaduspärasid korrektselt tõlgendada.