Autostumisest Eestis ja Euroopas – luksusesemest on saanud igapäevane tarbeese
Blogi
Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige. Autovaba päeva eel uurib Statistikaamet põgusalt autostumist ning sellega seotud nähtuseid Eestis ning Euroopas.
Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige. Autovaba päeva eel uurib Statistikaamet põgusalt autostumist ning sellega seotud nähtuseid Eestis ning Euroopas.
Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgeimale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.
Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostumate riikide hulka. Pingerea tipust võis 2016. aastal leida Luksemburgi, alumiselt realt Rumeenia. Kui võrrelda olukorda 20 aastat varasemaga, siis kõrgeimat kasvutempot on näidanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus „stardipositsioon“ oli madalam. Mitmes sealses riigis on elanike arvule taandatud sõiduautode arv 20 aastaga rohkem kui kahekordistunud.
Kuna meile meeldib ennast naabritega võrrelda, siis Soomele jäime veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aastal — Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt – 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.
Arvatakse, et auto olemasolu ning omadused (hind, mark, mootori võimsus, vanus jne) peegeldavad inimese materiaalset jõukust. Kuigi mõned ei pea auto omamist vajalikuks, on palju ka neid, kelle rahakott ei võimalda autot soetada. 2017. aastal ei saanud iga kümnes eestimaalane endale autot lubada. Näitaja oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (7%).
Kuigi ei maksa järeldada, et rohkem autosid on ilmtingimata parem ning auto ja rikkus käivad käsikäes, võib Euroopa Liidu riikide piirkondade jõukuse ning autostumise vahel märgata positiivset seost. 2016. aasta andmetest selgub, et mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase elaniku kohta, seda enam on piirkonnas ka autosid elaniku kohta.
Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute per capita näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi. 2016. aasta Euroopa Liidu riikide piirkondade andmed viitasid positiivsele, kuigi mitte tugevale seosele. Samas oli seos liiklusõnnetustes hukkunute osatähtsuse ning autostumise vahel nõrk ja pigem negatiivne. Raske öelda, millest säärane erinevus võib olla tingitud, kuid arvatavasti sõltub see muuhulgas ka üldisest liikluskultuurist, autode keskmisest vanusest, tehnilisest seisukorrast, turvalisusest ning teedevõrgu kvaliteedist. Väärib mainimist, et Euroopa Liidu riikides erineb autode keskmine vanus üsna oluliselt: kui jõukamates Lääne-Euroopa riikides on enamik sõiduautodest alla kümne aasta vanad, siis vähemjõukates riikides on lugu vastupidine. Viimaste hulka kuulub ka Eesti.
Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.
Piirkondade jõukuse ning sõiduautode leviku vahel on positiivne seos, mis tuleb välja pigem madalama SKP tasemega piirkondade puhul ning jõukamate hulgas nõrgeneb. Kõik ei vaja ega soovigi autot, isegi kui rahaline olukord seda võimaldab. See, kas liikluses arvestatakse kõigiga ning ka kondiaurul liikujatel on mugav ja turvaline, peegeldab ühiskonna küpsust ja elukeskkonna kvaliteeti. Autostumine on mõneti vastuoluline nähtus. Ühelt poolt käib see kaasas materiaalse rikkusega. Teisalt võib olukord, kus liiklemine tähendab üksnes edasi minekut, mille puhul inimene ise ei pea liigutama, kaasa tuua mitmeid negatiivseid nähtuseid, alates kitsikusest linnaruumis ning lõpetades kahjuga rahva tervisele, rahakotile ning keskkonnale.
Märt Leesment, Statistikaameti juhtivanalüütik
Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostumate riikide hulka. Pingerea tipust võis 2016. aastal leida Luksemburgi, alumiselt realt Rumeenia. Kui võrrelda olukorda 20 aastat varasemaga, siis kõrgeimat kasvutempot on näidanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus „stardipositsioon“ oli madalam. Mitmes sealses riigis on elanike arvule taandatud sõiduautode arv 20 aastaga rohkem kui kahekordistunud.
Kuna meile meeldib ennast naabritega võrrelda, siis Soomele jäime veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aastal — Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt – 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.
Arvatakse, et auto olemasolu ning omadused (hind, mark, mootori võimsus, vanus jne) peegeldavad inimese materiaalset jõukust. Kuigi mõned ei pea auto omamist vajalikuks, on palju ka neid, kelle rahakott ei võimalda autot soetada. 2017. aastal ei saanud iga kümnes eestimaalane endale autot lubada. Näitaja oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (7%).
Kuigi ei maksa järeldada, et rohkem autosid on ilmtingimata parem ning auto ja rikkus käivad käsikäes, võib Euroopa Liidu riikide piirkondade jõukuse ning autostumise vahel märgata positiivset seost. 2016. aasta andmetest selgub, et mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase elaniku kohta, seda enam on piirkonnas ka autosid elaniku kohta.
Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute per capita näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi. 2016. aasta Euroopa Liidu riikide piirkondade andmed viitasid positiivsele, kuigi mitte tugevale seosele. Samas oli seos liiklusõnnetustes hukkunute osatähtsuse ning autostumise vahel nõrk ja pigem negatiivne. Raske öelda, millest säärane erinevus võib olla tingitud, kuid arvatavasti sõltub see muuhulgas ka üldisest liikluskultuurist, autode keskmisest vanusest, tehnilisest seisukorrast, turvalisusest ning teedevõrgu kvaliteedist. Väärib mainimist, et Euroopa Liidu riikides erineb autode keskmine vanus üsna oluliselt: kui jõukamates Lääne-Euroopa riikides on enamik sõiduautodest alla kümne aasta vanad, siis vähemjõukates riikides on lugu vastupidine. Viimaste hulka kuulub ka Eesti.
Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.
Piirkondade jõukuse ning sõiduautode leviku vahel on positiivne seos, mis tuleb välja pigem madalama SKP tasemega piirkondade puhul ning jõukamate hulgas nõrgeneb. Kõik ei vaja ega soovigi autot, isegi kui rahaline olukord seda võimaldab. See, kas liikluses arvestatakse kõigiga ning ka kondiaurul liikujatel on mugav ja turvaline, peegeldab ühiskonna küpsust ja elukeskkonna kvaliteeti. Autostumine on mõneti vastuoluline nähtus. Ühelt poolt käib see kaasas materiaalse rikkusega. Teisalt võib olukord, kus liiklemine tähendab üksnes edasi minekut, mille puhul inimene ise ei pea liigutama, kaasa tuua mitmeid negatiivseid nähtuseid, alates kitsikusest linnaruumis ning lõpetades kahjuga rahva tervisele, rahakotile ning keskkonnale.
Märt Leesment, Statistikaameti juhtivanalüütik
Kas leidsid, mida otsisid?