Otsingu tulemused

Statistikaameti juhtivanalüütiku Kaia Orase sõnul annab uus lähenemine metsade rollist majanduses veidi terviklikuma pildi. „Metsaarvepidamine rõhutab bilansipõhise arvestuse olulisust metsa kasutuse ning pikaajalise puiduvaru ja -vara säilimise hindamisel. Metsaarvepidamine keskendub suuresti metsa puiduvarule ja -varale ning ei hõlma metsa muid ökosüsteemiteenuseid nagu elurikkus või rekreatiivne väärtus,“ lisas ta. Puiduvaru näitab, kui palju puitu on metsas teatud ajahetkel, puiduvara vaatab lisaks puidu kogusele, kui suur on selle rahaline väärtus. Lisaks bilanssidele näitavad uued andmed

Andmed on vara, aga kuidas ja millist väärtust need loovad? Kuidas andmeid omavahel rääkima panna, et sellest tekiks innovatsioon ja maksimaalne kasu? Kuidas andmeid targalt koguda ja miks ning kuidas neid taaskasutada? Kas andmekasutusoskamatus on kasvav ohuallikas ja millised on üldse ohud järjest suurema andmevahetuse juures? Statistikaameti partnerlussuhete tiimi juht Jaana Tael osales Tallinna ettevõtluspäeva paneelis ja tegi kokkuvõtte.

Nõukogude ajal levis rahvasuus ütlus, et kakskümmend kaks on viimane taks. See tähendas, et kui neiu pole selleks eluaastaks abiellunud ja last saanud, hakkab talle vanatüdruku nimi külge. Tänaseks on sellest ajast mitu head kümnendit möödas ning säärane ütlus ajalukku vajunud. Miks see nii on, selgitab viimase 30 aasta sündimusnäitajate põhjal statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski.

Statistikaamet koordineerib andmehaldust Eestis ja toetab sealjuures avaliku sektori asutusi andmehalduse korraldamisel. Andmehaldusega tegelemise toetamiseks on amet koostanud põhjalikud juhendid ja koolitusprogrammid , mis sobivad asutustele, kes alles soovivad end andmehaldusega kurssi viia, ja ka neile, kelle eesmärk on andmete korrastamises veel paremaks saada. Haridus- ja teadusministeerium (HTM) on poliitikakujundajana üks avaliku sektori asutustest, kes on statistikaameti toel andmehaldust korrastanud. Alates 2023. aastast HTMi andmehaldust juhtinud Katre Seema sõnul on ministeeriumis

Statististikamet analüüsis haridus- ja noorteameti tellimusel madala haridustasemega 18–26-aastaste noorte osatähtsust viimase kaheksa aasta (2018 –2025) jooksul. Madala haridustasemega noorena käsitles analüüs neid noori, kes ei ole omandanud keskharidust ega ole seda ka omandamas. Analüüs võrdles, kuidas on muutunud madala haridustasemega noorte osatähtsus vaadeldud aastate jooksul ning uuris, millised on hariduslikud erinevused soo, rahvuse ja elukoha järgi. Madala haridustasemega noorte osakaal on mõnevõrra vähenenud Statistikaameti analüütiku ja analüüsi autori Henry Lassi sõnul näitavad

Rahvaloenduseni on küll enam kui aasta aega, ent ettevalmistused suurprojekti õnnestumiseks on statistikaametis kestnud juba ligi kümme aastat. Tehtud on palju olulisi otsuseid, aga omajagu on veel ka määramatust.

Lõppevat andmeaastat jäävad iseloomustama üha süngemaks kiskuvad majandusnäitajad ning tehisintellekti jõuline pealetung. Statistikaameti peadirektor Urmet Lee selgitab, mis on andmete tuumväärtus ning kuhu statistika tegemine liigub.

Möödunud aasta jooksul* osalesid tasemeõppes või koolitustel pooled 20–64-aastastest Eesti inimestest. Siiski ütleb ligi 48% vastanutest, et neil on soov või vajadus veelgi rohkem õppida. Statistikaameti täiskasvanute koolituse uuringu tulemustest selgub, et peamisteks takistusteks on osutunud aja puudumine, sobivate koolituste vähesus ja nende hind.

Kuigi võiks arvata, et inimesed valivad töökoha oma elukoha lähedale, näitavad erinevad uuringud, et distants elu- ja töökoha vahel on aastate jooksul hoopis suurenenud. Statistikaameti juhtivanalüütik Kristjan Erik Loik uuris lähemalt, milline on Eesti-sisene tööränne ehk kui kaugele kodust inimesed tööle liiguvad*.

Sel kevadel on elavnenud arutelu selle üle, kas riiklik andmekogumine toimub kõige tõhusamal ja vähem koormaval moel. Kui Kaubandus- ja Tööstuskoda kutsus ettevõtjaid hiljuti üles avaldama arvamust bürokraatia kohta, puudutas suur osa küsimusi just andmekogumise otstarbekust ja mahtu. Kas eesrindlikus digiriigis tuleb tõesti esitada samu andmeid järjest statistikaametile, maksu- ja tolliametile ja veel lugematutele asutustele? Räägitakse küll andmepõhisest otsustamisest, aga kas riigil – või Euroopa Liidul, kuhu Eesti ettevõtjatelt kogutud andmed lõpuks välja jõuavad – on neid andmeid päriselt vaja? Paradoksaalselt on andmete kogujatel ja esitajatel üsna sarnased mured ja eesmärgid: vähendada andmete kogumise koormust.