Millised rahvused elavad Eestis?

Uudis
Postitatud 19. august 2020, 10.08 , rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit
Eestis on kõigil rahvaloendustel küsitud inimeste rahvust. Metoodika ja andmeallikate paranemise tulemusena on ka loenduste vahepealsetel aastatel rahvastiku rahvuslik koostis kindlaks tehtud. Kuidas on muutunud eestlaste ja vähemusrahvuste osakaal Eestis, uuris taasiseseisvumispäeva eel statistikaameti rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit.

Täpsed rahvastikuandmed on olemas viimase nõukogude korra ajal tehtud rahvaloenduse kohta 1989. aastal. Eesti rahvaarv oli siis 1 565 662 inimest, kellest 963 281 olid eestlased. See oligi eestlaste arvu maksimum alates 1940. aastast, mil Eestis elas hinnanguliselt miljon eestlast. Peatselt vähenes see arv aga sõja, repressioonide ja väljarände tagajärjel enam kui 100 000 võrra.

Ometi oli 1989. aastal eestlaste osatähtsus rahvastikus vaid 61,5% ehk teadaolevalt läbi aegade kõige väiksem. Eestis elas sel ajal ligi pool miljonit venelast, üle 48 000 ukrainlase, 28 000 valgevenelast ja arvukalt teiste liiduvabariikide esindajaid. Eestis elavad soomlased olid valdavalt pärit Karjalast ja sakslased nn Volga sakslased, kelle kodune keel oli vene keel. Kokku elas 1989. aastal Eestis 122 rahvuse esindajaid.

Mõne järgmise aasta jooksul lahkus Eestist hinnanguliselt 80 000 inimest. Ida poole lahkusid koos siin paiknenud sõjaväelastega (keda rahvastiku hulka ei loetud) nende pereliikmed ja mitmete suurte tehaste töölised. Eesti vabanemise järel hakkasid inimesed lahkuma ka läände.

Sajandivahetuseks oli rahvastiku pilt oluliselt muutunud. Rahvaarv oli peaaegu 200 000 inimese võrra vähenenud, olles 2000. aastal 1 370 000. Eestlaste arv oli vähenenud 30 000 võrra, ehkki eestlaste osakaal rahvastikus oli tõusnud ja oli selleks hetkeks 67,9%. Teiste rahvuste osakaal oli küll enamasti vähenenud, kuid erinevaid rahvusi oli veelgi rohkem, kokku üle 140 nimetuse. Peamiselt Nõukogude Liidust pärit rahvustele lisandusid üksikud rahvused Euroopa riikidest, aga ka mujalt maailmast.

Viimastel aastatel kasvab nii eestlaste arvukus kui ka tagasiränne

Järgmine põhjalik rahvuste ülevaade pärineb 2011. aasta loenduselt. Eesti oli jätkuvalt väljarände maa ja ka loomulik iive oli alates 90ndate algusest negatiivne, mistõttu vähenes rahvaarv veelgi. Eestlaste arv vähenes veel 30 000 võrra, samas eestlaste osakaal lähenes juba 70 protsendile. Erinevaid rahvusi elas siin üle 180. Sisserännanuid oli kõikjalt maailmast, aga jätkuvalt domineerisid endise Nõukogude Liidu rahvad.

Viimase kolme aasta jooksul on statistikaamet esitanud Eesti rahvastiku jaotuse rahvuste järgi, piirdudes kõige arvukamate rahvusrühmade andmetega. Eesti rahvaarv on viimasel viiel aastal kasvanud, sest Eestist on saanud taas sisserände maa. Selle tulemusena on langenud eestlaste osakaal rahvastikus, kuigi ka eestlaste arvukus on hakanud kasvama. Sellele aitab kaasa nii tagasiränne kui ka asjaolu, et üsna mitmel viimasel aastal on eestlaste loomulik iive olnud positiivne. Kogurahvastiku loomulik iive on siiski jätkuvalt (kergelt) negatiivne. Sisserände lähteriikide loetelu on võrdlemisi pikk, aga suurimad siin elavad vähemusrahvad on jäänud samaks. Kui küsida, kui paljude erinevate rahvuste esindajaid Eestis elab, siis on see arv tõenäoliselt 200 ligi, samas on ligi pooled neist siin esindatud vaid ühe või kahe inimesega.

Joonis 1

 

Vähemusrahvustest tuleb Eestisse enim ukrainlasi

Üsna tähelepanuväärne on, et arvukamad vähemusrahvused Eestis on ajaloo vältel varieerunud. Enne Teist maailmasõda oli Eestis vähemusrahvuste osakaal 12%. Kõige arvukamad neist olid venelased, sakslased ja rootslased, kellele järgnesid juba võrdlemisi vähese arvukusega juudid, lätlased ning tatarlased. Sõjajärgse sisserände tulemusena on venelaste osakaal mitmekordistunud, teise ja kolmanda koha on hõivanud ukrainlased ning valgevenelased, neile järgnevad soomlased, kes enamasti pärinevad Karjalast ja Ingerimaalt.

Praegugi on kõige arvukamad samad vähemusrahvused, kusjuures nende arvukus vahepeal isegi vähenes, kuid on viimaste aastate sisserände tulemusena taas suurenenud. Seda illustreerivad allpool esitatud joonised, mille puhul tasub tähele panna, et kolme esimese tulba ajavahe on üksteist aastat ja kolme viimase puhul vaid üks aasta.

Jooniste võrdlemisel on kasulik tähele panna ka seda, et skaalade ulatused erinevad, kuna vähemusrahvuste arvukuse jaotus on väga ebaühtlane. Peale suurima arvukusega venelaste on teiste rahvusrühmade arvukused oluliselt väiksemad. Tähelepanuväärne on aga ukrainlaste arvukuse kasv viimastel aastatel.

 

Joonis 3

 

Kasutatud materjalid

  1. SA andmebaas, Andmestik: RV021: Rahvastik soo ja vanuserühma järgi, 1. jaanuar
  2. SA andmebaas, Andmestik: RV0221: Rahvastik soo, vanuserühma ja maakonna järgi, 1. jaanuar. Eestlased
  3. SA andmebaas, Rahva ja eluruumide loendus 2000, tabel RL226
  4. SA andmebaas, Rahva ja eluruumide loendus 2011, tabel RL0442
  5. Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel I, Eesti Statistikaamet, Tallinn, 1995
  6. Ene-Margit Tiit. Eesti rahvastiku 100 aastat. Riigikantselei ja AS Eesti Meedia, Tallinn, 1918
  7. Ene-Margit Tiit. Eesti rahvastik Viis põlvkonda ja kümme loendust. Statistikaamet, 2011
  8. Ene-Margit Tiit. Eesti rahvastik. Hinnatud ja loendatud. Statistikaamet, 2014
  9. Ene-Margit Tiit. Eestlaste lugu ajast aega. Riigikogu toimetised 38/2018 lk 25-40
  10. Ene-Margit Tiit. Eestimaal elavad ja elanud rahvad. Riigikogu toimetised 30/2014, lk 129-143
  11. Ene-Margit Tiit. Eesti rahvastikust 21. sajandi algaastail, Akadeemia 2008, nr 12, 2563-2593