Otsingu tulemused

Eesti inimestele meeldib elada suurtes linnades. Kui elu linnas üle viskab, kolitakse suurlinnade ümber asuvatesse valdadesse. Nii selgub statistikaameti andmetest, mis võrdlevad rahvastiku paiknemist 2000. ja 2024. aastal.

2023. aastal kasvas nii välis- kui sisereiside arv, neid tehti võrreldes aasta varasemaga vastavalt 40 ja 20% enam. Peamiste sihtkohtadena eelistatakse Soomet, Lätit, Itaaliat ja Türgit.

Sel kevadel on elavnenud arutelu selle üle, kas riiklik andmekogumine toimub kõige tõhusamal ja vähem koormaval moel. Kui Kaubandus- ja Tööstuskoda kutsus ettevõtjaid hiljuti üles avaldama arvamust bürokraatia kohta, puudutas suur osa küsimusi just andmekogumise otstarbekust ja mahtu. Kas eesrindlikus digiriigis tuleb tõesti esitada samu andmeid järjest statistikaametile, maksu- ja tolliametile ja veel lugematutele asutustele? Räägitakse küll andmepõhisest otsustamisest, aga kas riigil – või Euroopa Liidul, kuhu Eesti ettevõtjatelt kogutud andmed lõpuks välja jõuavad – on neid andmeid päriselt vaja? Paradoksaalselt on andmete kogujatel ja esitajatel üsna sarnased mured ja eesmärgid: vähendada andmete kogumise koormust.

Pühapäeval, 10. septembril tähistatakse vanavanemate päeva. Vanavanemaid elab Eestis 339 613 ning koos moodustavad nad 25% Eesti rahvastikust. Vaatame, mida põnevat leidub statistikaameti andmetes* vanaemade ja vanaisade kohta.

Hoolimata rohkem kui aasta kestnud majanduslangusest on ettevõtted üsna vapralt vastu pidanud. Töötuse määr on võtnud küll suuna üles, kuid 2023. ja 2022. aasta andmeid kõrvutades midagi traagilist veel pole. Vabade ametikohtade arv on vähenenud, kuid neid veel jätkub. Keskmine brutokuupalk on aastases võrdluses samuti kasvanud. Ent on selge, et ettevõtetel on juba raskeks läinud. Millal aga võib niivõrd raskeks minna, et mõjud jõuavad otsesemalt tööjõuni?