Statistikaameti andmekool #3: Millele kulub riigi raha?
Eelmise aasta lõpus avaldasime oma andmebaasis andmed 2022. aasta valitsemissektori kulutuste kohta valitsemisfunktsioonide lõikes. Mida see aga tähendab ning mida need andmed meile näitavad?
Kuidas kogutakse Eesti elu puudutavaid andmed ja mida nendega tehakse? Kuidas saab rahvaloendusel kõik Eesti inimesed üles lugeda, kui minu ukse taga ei käinud keegi? Kuidas minu elu sellest paremaks muutub, kui SKP-d arvutatakse? Statistikaameti blogisari „Andmekool“ tutvustab ameti tööd ja statistika tegemist lähemalt!
Eelmise aasta lõpus avaldasime oma andmebaasis andmed 2022. aasta valitsemissektori kulutuste kohta valitsemisfunktsioonide lõikes. Mida see aga tähendab ning mida need andmed meile näitavad?
Mis andmeid me avaldame ja miks?
Euroopa Liidu (EL-i) liikmesriigina on Eestil kohustus avaldada andmeid riigirahanduse olukorra kohta. Selle eesmärk on, et oleksid usaldusväärsed andmed, mis võimaldaksid hinnata, kuidas riigil ning ka kogu euroalal ja EL-il majanduslikult läheb. Seetõttu on Eurostat ehk Euroopa Komisjoni statistikaamet seadnud kõikidele Euroopa riikidele ühtsed standardid, mis tähendab, et riigirahanduse statistika põhineb kõikides EL-i riikides Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ingl European System of Accounts ehk ESA) 2010. aasta versioonil. Samuti on riigirahanduse kohta avaldatud veelgi detailsemad metoodilised juhised, mis on leitavad ka statistikaameti kodulehelt[1]. Ühtsed standardid tagavad, et statistika on riikide vahel võrreldav.
Andmete detailsus ja nende tähendused
Lähtudes ESA 2010 edastusprogrammist, avaldab statistikaamet korra aastas statistikat selle kohta, kui palju valitsemissektor ehk üldisemalt öeldes riik kulutab erinevatele riigi funktsioneerimiseks vajalikele valdkondadele, nt haridus, riigikaitse, tervishoid, sotsiaalkaitse jne. Funktsioonid on jagatud erinevatesse valdkondadesse vastavalt valitsemisfunktsioonide klassifikaatorile (ingl Classification of Functions of Government ehk COFOG[2]), mis on ühtne kõikides EL-i riikides.
Lisaks valitsemisfunktsioonidele on andmebaasi tabelis võimalik andmeid vaadata nii valitsemissektori kohta kokku kui ka alamsektorite lõikes. Eestis on valitsemissektor jaotatud kolmeks:
- keskvalitsus, kuhu kuuluvad riigieelarvelised asutused, sihtasutused ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud;
- kohalikud omavalitsused ehk linna- ja vallavalitsused koos allasutustega;
- sotsiaalkindlustusfondid: tervisekassa ja töötukassa.
Kolmandaks saab tabelist näha andmeid erinevate näitajate ehk kulutehingute lõikes. Nende jaotus põhineb ESA 2010 tehingute klassifikaatoril[3], mis võimaldab täpsemini aru saada, kas kulud kujutavad endast toetusi, tarbimist, investeeringuid vms.
Mis on 10 aastaga muutunud?
Vaatame nüüd lähemalt otsa ka andmetele endile, heites pilgu nii pikemaajalisele trendile ehk viimasele kümnele aastale kui ka kõige viimastele andmetele ehk aastale 2022, mille kohta avaldasime andmed eelmise aasta lõpus. Siin võib ehk tekkida küsimus, miks on andmete avaldamisel ligi aastane lõtk? Esiteks läheb aega, kuni kõik asutused on enda andmed viimase aasta kohta esitanud ning majandusaasta aruanded saavad auditeeritud. Samuti tuleneb viivitus sellest, et pärast andmete laekumist on vaja neid töödelda, kontrollida ning viia vastavusse eelnevalt mainitud metoodika põhimõtetele, et andmed oleksid usaldusväärsed ja riikide vahel võrreldavad.
Vaadates valitsemissektori kulutuste aegrea pikemat trendi, nt viimast kümmet aastat, on riik kõige rohkem kulutanud sotsiaalkaitsele, mille kulud moodustavad riigi kogukuludest veidi üle kolmandiku. Sellele järgnevad kulutused tervishoiule ja haridusele, umbes 15%-ga kogukuludest. Tegemist on ka ainsate valdkondadega, kus kulud on alates 2014. aastast iga-aastaselt kasvanud. Valdkondade osatähtsuse jaotus kogukuludes on aga püsinud aasta-aastalt üsna stabiilsena.
Kui vaadata lähemalt otsa kõige suuremale kulugrupile ehk sotsiaalkaitsele, näeme, et Eestis moodustavad üle poole kulutused vananevale rahvastikule, st peamiselt pensionitele. Umbes viiendik kulutustest läheb aga perekonna- ja lastetoetustele. Veidi väiksema osakaalu ehk umbes 15% moodustavad kulud, mis on seotud haiguste ja puudeseisundiga (nt hüvitised haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt töövõimetutele). Teised kulude alamliigid, nagu nt töötus, annavad sotsiaalkaitsekulutustest alla 10%. Tervishoiu kulugrupis moodustavad suurema osa ehk üle 70% kulud haiglateenustele (2022. aastal moodustasid umbes 1,5 miljardit eurot).
Hariduses moodustavad suurema osa ehk umbes 40% kulud eelharidusele ja esimese taseme haridusele, mis hõlmab eelkooliealistele lastele suunatud hariduse andmist. Sellele järgnevad kulud teise taseme haridusele ehk Eesti mõistes põhi- ja üldkeskharidusele, mis moodustavad veidi alla kolmandiku hariduse kogukuludest. Kolmas suurem grupp hariduses on kulud kolmanda taseme haridusele ehk kõrgharidusele. Kui esimese ja teise astme hariduse kulude osakaal kogu hariduse kuludest on viimase kümne aasta jooksul veidi kasvanud, vastavalt 38%-lt 2013. aastal 41%-le 2022. aastal ning 22%-lt 28%-le, siis kõrghariduse kulude osakaal on vähenenud 23%-lt 17%-le.
Võrdleme aga nüüd Eestit veidi teiste EL-i riikidega, mille kohta leiab statistikat Eurostati kodulehelt[4]. Põhiliste kulugruppide lõikes erineb Eesti mõnevõrra EL-i keskmisest, sest kuigi ka teistes riikides kulutatakse peamiselt kõige rohkem sotsiaalkaitsele ja tervishoiule, siis kolmanda kulugrupina järgnevad EL-is üldised avalikud teenused või majandus. Eestis moodustavad kulud üldistele avalikele teenustele aga umbes 9% kogukuludest, mille taga võib olla see, et meil kulub vähem täidesaatvate ja seadusandlike organite ülalpidamiseks.
Statistika 2022. aasta kohta
Analüüsides lähemalt 2022. aasta andmeid, on näha, et riigi kulutused kokku olid 14,3 miljardit eurot, kasvades võrreldes 2021. aastaga 10%. Valitsemissektori kulud suurenesid 2022. aastal kõikides valdkondades. Kõige enam ehk 24% kasvasid kulutused riigikaitse valdkonnas, mille tingis ilmselt muutunud julgeolekuolukord. Seejuures 2021. aastal selles valdkonnas kulud hoopis langesid 3%. Riigikaitse kulude kasvu taga oli 2022. aastal nii see, et suurenesid kulud kaupadele ja teenustele, umbes 88 miljonit eurot ehk 38%, kui ka investeeringud põhivarasse, mis kasvasid umbes 50 miljonit eurot ehk 24%.
Riigikaitsele järgneb 13%-ne kulude kasv hariduse valdkonnas, peamiselt esimese ja teise astme hariduses, vastavalt 13% ehk 111 miljoni euro võrra ja 15% ehk 69 miljoni euro võrra. Suurematest kulutehingutest kasvasid 2022. aastal hariduses enim hüvitised töötajatele, st tööjõukulud 109 miljoni euro võrra ehk 10% ning kulud kaupadele ja teenustele 79 miljonit eurot ehk 24%, seda kõikides hariduse alaliikides. Sarnaselt viimaste aastate trendile suurenesid hariduses kulud investeeringutele: 2022. aastal 17% ehk 46 miljonit eurot.
Kõige suuremale riigi funktsioonile ehk sotsiaalkaitsele kulus 2022. aastal kokku 4,6 miljardit eurot, mida on 9% rohkem kui aasta varem. Sealhulgas oli vananemisega seotud kulusid 2,5 miljardit eurot ehk 7% rohkem kui aastal 2021. Sotsiaalkaitse suuruselt teisele alamgrupile ehk perekonna ja laste kululiigile olid kulutused umbes 870 miljonit eurot ehk 9% suuremad kui aasta varem. Selle taga olid tõenäoliselt suuremad vanemahüvitise kulud. Haiguse ja puudeseisundiga seotud kulud olid 2022. aastal 669 miljonit eurot, püsides eelneva aastaga samal tasemel.
Paraku veel 2022. aasta andmeid teiste Euroopa riikidega võrrelda ei saa, kuna Eurostat avaldab sellekohase statistika enda andmebaasis 28. veebruaril 2024. Enne läbivad kõikide riikide andmed põhjaliku valideerimise ja kontrolli. Info valitsemissektori kulutuste kohta 2023. aastal erinevate funktsioonide lõikes avaldab statistikaamet enda kodulehel 29. novembril 2024.
Rohkem infot riigirahanduse statistika kohta leiab valitsemissektori rahanduse valdkonnalehelt.
[4] Eurostati andmebaasi tabel valitsemissektori kulutuste kohta valitsemisfunktsioonide lõikes
Statistikaameti andmete ja graafikute kasutamisel palume viidata allikale.