Suhtelises vaesuses elavate inimeste arv vähenes
Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul näitab absoluutne vaesus, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. „Absoluutses vaesuses elas möödunud aastal 30 500 inimest, mis tähendab, et nende leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 221 eurot,“ ütles Müürsoo.
Suhteline vaesus näitab aga sissetulekute ebavõrdsust riigis. Suhtelises vaesuses elas 2019. aastal 272 700 inimest, kelle leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 611 eurot. „Piltlikult öeldes võib suhtelises vaesuses elav inimene küll hästi teenida, aga kuna teistel ümberringi on veel suurem sissetulek, tekib ebavõrdsus,“ selgitas Müürsoo.
Aastases võrdluses on suhteline vaesus enim vähenenud vanemaealiste ja laste hulgas, kõige rohkem suurenenud aga noorte hulgas. Kõige suurem on suhteline vaesus üksi elavate 65-aastaste ja vanemate vanusegrupis. „Võrreldes 2018. aastaga on vähenenud suhtelises vaesuses elavate üksikvanemate arv. Suhtelises vaesuses elavate vähemalt kolme lapsega paaride hulk on sama ajaga aga suurenenud. Absoluutse vaesuse määr on tõusnud laste ja noorte hulgas, langenud aga 50–64-aastaste vanuserühmas,“ täpsustas Müürsoo.
Kõige suurem on suhtelise vaesuse määr Hiiu (31,7%), Valga (30,3%) ja Ida-Viru (29,3%) maakonnas. Kõige madalam Harju (15,7%), Saare (19,2%) ja Lääne-Viru (19,6%) maakonnas.
Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas üldiselt levinud hüvesid lubada, oli 2020. aastal 6,5% Eesti elanikkonnast, mis on 1,2 protsendipunkti vähem kui aasta varem. Kõige kõrgem oli ilmajäetute määr 50-64-aastaste hulgas (9%) ja kõige madalam 25-49-aastaste vanuserühmas (4,7%). Kõige rohkem vähenes ilmajäetust kogevate üksikute 65-aastaste ja vanemate ning üksikvanemate hulk.
Hinnangud põhinevad 2020. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mille avaliku huvi peamine esindaja on sotsiaalministeerium. Uuringus osales 6434 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsiti 2020. aastal 2019. aasta sissetulekute kohta. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldatakse ühtse metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.
Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.
Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist, 8) kulunud riiete asendamist uutega, 9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid, 10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal, 11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist, 12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokku saamist, et koos süüa-juua või 13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist.
Täpsema info ilmajäetuse uurimise metoodika kohta leiate siit:
Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis.
Suhtelise vaesuse pressikonverentsi esitluse leiab siit:
Täpsem teave:
Kadri Kütt
meediasuhete juht
statistika levi osakond
statistikaamet
tel 625 9181