Mihkel Servinski: laste sünd näitab piirkonna elujõulisust
Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski teab, et laste sünd on piirkonna üks olulisemaid elujõulisuse mõõdikuid. Seda mõjutab aga oluliselt piirkonnas elavate sünnitusealiste naiste arv. Milline on nende näitajate hetkeseis Eestis ja mida näitab prognoos?
Minu demograafiaõpetaja, professor Kalev Katus, kes praeguseks on küll meie hulgast lahkunud, armastas oma seminarides rõhutada, et rahvaarv on tõenäoliselt kõige populaarsem rahvastikunäitaja, kuid kõige olulisem on kindlasti rahvastiku soovanusstruktuur.
Tal oli õigus, sest kui ühel suhteliselt piiratud alal elavad vaid pensionärid, oleks seal keeruline oodata laste sündi. Näiteks Piirissaare vallas sündis ajavahemikul 1989–2016 kaks last – üks aastal 1994 ja teine 2002. Teisalt ei saa muidugi unustada rahvaarvu. Kui rahvastiku soovanusstruktuur oleks ideaalilähedane ja sündimus väga hea, aga rahvaarv väike, näiteks alla tuhande, on keeruline loota, et piirkonnas sünnib lapsi hulgal, mis võimaldaks seal sündinud lastele tänases mõistes kohapeal tavapärast gümnaasiumiharidust anda.
Kus kasvab rahvaarv?
Aastatel 2016–2021 võime rääkida Eesti rahvaarvu kasvust. Aastal 2017 kahanes rahvaarv küll vähesel määral, aga trendi see ei mõjutanud. Küll väärib märkimist, et aastatel 2020 ja 2021 kasvutempo kahanes. Eesti rahvastik on kasvanud positiivse rändesaldo toel, loomulik iive olnud negatiivne.
Eesti rahvastikukasvu peetakse üldiselt positiivseks suundumuseks, kuigi kasv positiivse rändesaldo arvel jätab ruumi ka kõhklusteks. Eesti 79 omavalitsusüksuses kasvas rahvaarv aastate 2016 ja 2021 võrdluses 28-s. Kasvupiirkonnad olid Tallinn ja Tallinna lähiümbrus, Tartu linna lähiümbrus ja Läänemere saared (Hiiumaa, Muhu, Vormsi). Ülejäänud kasvavad omavalitsusüksused selget piirkonda ei moodusta.
Sünnitusealiste naiste arv on langenud
Järgnevalt vaatame üht rahvastiku soovanusstruktuuri iseloomustavat näitajat ja küsime, kuidas on muutunud sünnitusealiste ehk 21–40-aastaste naiste arv? Loomulikult on naisi, kes sünnitavad enne 21. eluaastat ja ka neid, kes sünnitavad hiljem kui 40-aastaselt, kuid viimastel aastatel on 21–40-aastased naised sünnitanud üle 93% kõigist Eestis sündinud lastest.
Sünnitusealiste naiste arv kasvas veidi viimati aastal 2010. Naiste vanus laste sünnitamisel on ajas muutunud, kuid kogu taasiseseisvumise perioodi on olnud sünnitusealiste naiste arv languses. Vaatamata viimaste aastate rahvaarvu kasvule, pole see tendents ka muutunud ja rahvastiku taaste seisukohalt on see probleem: kui on vähem naisi, sünnib tõenäoliselt ka vähem lapsi.
Võrreldes rahvaarvu muutusega on omavalitsusüksusi, kus sünnitusealiste naiste arv on aastate 2016 ja 2021 võrdluses kasvanud, oluliselt vähem. Selliseid omavalitsusüksusi on 12 ja need asuvad Tallinna ning Tartu ümbruses, lisandub vaid Muhumaa.
Võib vaielda, aga minu arvates on laste sünd piirkonna üks olulisemaid elujõulisuse mõõdikuid ja piirkondades, kus sünnitusealiste naiste arv kahaneb, tuleks rohkem mõelda jätkusuutlikkuse peale. Ainult rohepöördest kestmiseks ei piisa.
Millised on tulevikuprognoosid?
Statistikaameti hetkel kehtiva rahvastikuprognoosi järgi langeb Eesti rahvaarv 2080. aastaks alla 1,2 miljoni, pessimistlikuma prognoosi kohaselt aga 900 000 piirile ja optimistlikumate stsenaariumite järgi on aastal 2080 Eesti rahvaarv 1,3 miljoni piiri lähedal. Rahvaarvu kasvu ükski prognoos ei näita. Tõenäoline on, et kahanemine jätkub neis piirkondades, kus seni. Praegune üsna ebastabiilne maailm võib seda olukorda muidugi oluliselt muuta.
Kõik sünnitusealiste naiste arvu prognoosi stsenaariumid on lainelised, st et langusele järgneb kasv. Lainete tipud jäävad 2045. aasta ja 2080. aasta lähedusse, aga praeguse olukorraga võrreldes on kõikide stsenaariumite korral aastaks 2080 sünnitusealisi naisi vähem.
Kui palju sünnib praeguse sündimustaseme juures vähem lapsi seetõttu, et kahaneb sünnitusealiste naiste arv? Selle mitte väga keerulise ülesande jätan Lauri Leesile mõeldes huvilistele koduseks ülesandeks. Leesi vastas ajakirjaniku küsimusele „Mida arvate veel ühest uue aja ettepanekust, et lastele ei peaks kodutööd andma?“: „Käigu kuu peale! See pole võimalik. Kodutööd peab tingimata tegema. Kui me kodutööd üldse ei anna, siis tulemust ei tule ju.“ (Priit Pullerits. Lauri Leesi: tuupimine on väga hea – Postimees. Arter, 12. oktoober 2019).
Kokkuvõtteks – rahva, kultuuri ja keele sündimiseks on vaja, et sünniks lapsi ja et neist kasvaksid kultuuri ja keele kandjad. Laste sündimiseks ei piisa, kui meil on palju inimesi. Vaja on, et meil oleks poisse ja tüdrukuid, naisi ja mehi ning elujõulisi perekondi.