Eesti jätkusuutlikkus Rio+20 konverentsi valguses — kas reaalne edu või madal stardipositsioon?

Tänavu möödub 20 aastat ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsist Rio de Janeiros (nn Rio konverents), mil ÜRO eestvedamisel sõnastasid maailma riigid esmakordselt tegevuskava säästvama arengu suunas liikumiseks 21. sajandil (Agenda 21).  Kui Euroopa Liit (EL) ütleb ÜRO säästva arengu juubelikonverentsiks (Rio+20) ühtse seisukoha väljatöötamisel, et säästva arengu suunal liikumisel on suured puudujäägid ja rahvusvaheline üldsus ei ole 20 aastat tagasi kokku lepitud kohustusi veel täielikult täitnud, siis kuidas on Eestil läinud?  Eestis lähtutakse jätkusuutliku arengu määratlemisel säästva arengu strateegia „Säästev Eesti 21“ (SE21, 2005) neljast arengueesmärgist ja säästva arengu rakendusvaldkondadest. Eesti jätkusuutlikkuse kriteeriumiks on tasakaalustatud ja mõõdetav liikumine nelja omavahel seotud arengueesmärgi suunal: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Nende arengueesmärkide saavutamiseks ja ka saavutatu mõõtmiseks on Riigikantselei (kes koordineerib säästva arengu strateegia rakendamist Eestis) määratlenud Eesti jaoks olulised fookusteemad: majanduslik jõukus, innovatsioon ühiskonnas, riigi rahanduse jätkusuutlikkus, majanduse jätkusuutlikkus, tööhõive, haridus, elukvaliteet, võrdsed võimalused, hariduses osalemine, interneti levik, turvalisus, loodusressursside kasutamine, jätkusuutlik energeetika, keskkonnasõbralik transport, keskkonnasaastamine, jäätmete teke ja jäätmete käitlus, liigiline mitmekesisus, eesti keele säilimine, kultuuris osalemine, eesti rahva säilimine. Vaatleme läbi nende fookusteemade Eesti arengusuundumusi möödunud kümnendil.  Paljude majandusnäitajate valguses on Eesti heaolu suurenenud  Paljudel Eesti riigirahanduse ja majanduse jätkusuutlikkuse ning ka innovatsiooni näitajatel on viimasel kümnendil hoolimata majanduskriisist positiivne suundumus. Neid positiivseid trende varjutab vaid enamusele näitajatele ajalooliselt välja kujunenud madal stardipositsioon EL liikmesriikide hulgas (SKP, tootlikkus, teaduse ja arenduse kulutuste osakaal, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport, aga ka hõive teadmusintensiivses teeninduses ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilises tööstuses). Nii oleme siiski ka kümnendi lõpuks veel paljude jõudsalt paranenud näitajate osas allpool EL keskmisest tasemest. Positiivseks erandiks on riigirahanduse jätkusuutlikkuse näitajad (valitsemissektori eelarve tasakaal ja valitsemissektori võlg), mille osas olime ja oleme EL paremiku hulgas.  Tööpuudus muudab kogukondade toimetuleku ja heaolu küsitavaks  Tööhõive fookusteema näitajate osas oleme EL-s sattunud kriisi ajal just kehvemate sekka — töötuse määr on Eestis praegu märksa kõrgem kui EL-s keskmiselt. Eesti tööpuudus on olnud ELi keskmisest kõrgem nii eelmise kümnendi alguses kui ka nüüd. Eriti murettekitav on aga pikaajaliste töötute osatähtsuse kasv (pooled töötutest on pikaajalised töötud ehk aasta või kauem tööd otsinud). See näitaja kasvas viimastel aastatel järsult ja Eesti paigutus antud näitaja alusel EL kolme viimase riigi hulka.  Elukvaliteedi, võrdsete võimaluste ja turvalisuse trendid on positiivsed, kuid võrdluses teiste EL riikidega oleme keskmisest tasemest allpool  Elukvaliteeti peegeldavate näitajate (oodatav eluiga, tervena elada jäänud aastad, HI-viiruse levik, vereringeelundite haigustesse suremus), enamuse võrdsete võimaluste näitajate (sissetulekute ebavõrdsus, suhteline vaesus, alaealiste vaesusrisk) ning turvalisuse näitajate (erinevatel välispõhjustel hukkunud, iskikuvastased kuriteod, aga ka enesetapud) trendid on möödunud kümnendil paranenud. Elukvaliteeti peegeldavate näitajate trendidest on olnud teatavate negatiivsete arengutega vaid suremus pahaloomulistesse kasvajatesse ja võrdsete võimaluste näitajatest ka tõrjutust peegeldav pikaajalise töötuse näitaja. Kõigi nende näitajate järgi on aga olukord Eestis siiski kehvem EL keskmisest.  Eesti haridusnäitajad on head  Haridusest väljalangemine on Eestis olnud madalam kui EL-s keskmiselt. Samuti vähemalt keskharidusega inimeste osatähtsus on Eestis kõrgem kui EL-s keskmiselt. Need trendid on olnud viimasel kümnendil ka positiivsel arenguteel. Kõrgtehnoloogilisele innovatsioonikesksele majandusele ülemineku seisukohalt ühe olulise eelduse täitmine oleks loodus- ja täppisteadustes ning tehnikaaladel kõrghariduse saanute osatähtsuse kasv. Eestis on see näitaja võrreldes kümnendi algusega tõusnud, aga alates 2007. aastast langev. EL riikide hulgas oleme selle näitaja osas keskmisest allpool.  Ökoloogilise tasakaalu otsingul — edu ja reaalsed probleemid  Pikaajalise arengueesmärgi „ökoloogilise tasakaalu säilitamine“ aktuaalsetes fookusteemades ─ loodusressursside kasutamine, jätkusuutlik energeetika ja transport, keskkonna saastamine, jäätmekäitlus ning liigiline mitmekesisus ─ väljendavad paljud näitajad positiivseid arenguid. Teisalt on Eesti paljude ökoloogilise tasakaalu näitajate põhjal EL liikmesriikide hulgas madalal kohal just Eesti energiatootmise suure keskkonnakoormuse tõttu. Lisaks energiatootmisega kaasnevatele suurtele jäätmete ja õhusaaste kogustele, on Eestis probleemiks ka majanduse enda suur energiamahukus — ühe SKP ühiku tootmiseks kulub Eestis rohkem energiat kui enamikus EL riikides. Samuti varjutab edu, mida saadakse puhtamate tehnoloogiate kasutuselevõtuga, suurenenud tootmisega paratamatult kaasnev jäätmekoguste kasv. 2010. aastal tekkis Eestis kolmandiku võrra rohkem jäätmeid kui kümnendi alguses. Positiivne trend on majanduse energiamahukuse suhteline vähenemine, põlevkivi kaevandusjäätmete taaskasutuse kasv ja ka taastuvenergia osatähtsuse suurenemine. Samuti on positiivne heitveega keskkonda jõudva reostuse ja ka kõigi põhiliste õhusaasteainete atmosfääri paisatud koguste vähenemine.  Eesti looduse liigilise mitmekesisuse säilitamise seisukohalt on oluline sajanditepikkuse traditsioonilise maahoolduse säilitamine  Viimasel kümnendil on taas suurenenud traditsiooniliste maaharimisvõtete osatähtsus põllumajanduses, kus on omavahel ühendatud keskkonnahoid ja põllumajanduslik tegevus ning taimestiku ja loomastiku mitmekesisuse säilitamine. Näiteks on poollooduslikke pärandkooslusi hakatud riigi ja EL toetusel laialdasemalt taastama ja karjatamiseks kasutusele võtma. Kui pärandkoosluste harimisel ühendatakse keskkonnahoid majandustegevusega, siis loodusobjektide kaitsel keskendutakse otseselt liikide ja ökosüsteemide säilitamisele. Kaitstavate loodusobjektide pindala kolmekordistumist kümne aastaga saab pidada Eesti panuseks elurikkuse kaitsmisel ja säilitamisel.  Eesti kultuuri elujõulisuse määravad esmajoones kultuurikandjad  SE 21 arengueesmärgi „Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine“ fookusteemad on eesti rahva ja keele säilimine ning kultuuris osalemine. Iibe suurus seab piirid kultuurikandjate arvule kui ka inimkapitalile. Kuigi iibe näitajad on paranenud (2010. aastal oli iive taasiseseisvumisperioodil esmakordselt positiivne, st sündide arv ületas surmade arvu), on summaarne sündimuskordaja madalam kui rahva taastootmiseks vajalik.  Eesti kultuuri jätkusuutlikkust peegeldab ka ainelise ja vaimse kultuuripärandi olukord. Ainelise kultuuri murettekitavat olukorda iseloomustab avariilises seisundis ehitusmälestiste osatähtsus ja selle jätkuv kasv. Kultuuri jätkusuutlikkuse seisukohast on positiivne kultuuritarbimise tõus: võrreldes kümne aasta taguse ajaga on suurenenud nii raamatukogude, kui ka muuseumide külastatavus.  Milline hinnang anda Eesti jätkusuutlikkusele läbi SE21 arengueesmärkide ja kõigi fookusteemade?   Eesti viimase kümnendi arenguülesanne on olnud raske ja omamoodi vastuoluline — järele jõuda EL elukvaliteedile, säilitades seejuures Eesti kultuuriruum, oluliselt suurendada ühiskonna sidusust ning tagada ökoloogiline tasakaal. Nii on just paljudel pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks olulistel näitajatel Eestil Euroopa riikide võrdluses madal positsioon. Sotsiaalse sidususe ja heaolu sotsiaalmajanduslike aspektide EL keskmisest oluliselt madalam positsioon võib luua aluse mitmekesisteks probleemideks jätkusuutliku arengu valdkondades. Positiivne on see, et Eesti paljude näitajate trendide osas on  paranejate esireas.  SE21 siht on jõuda 2030. aastaks jätkusuutliku Eestini, kus on kindlustatud eestiliku kultuuriruumi püsimine, inimeste heaolu kasv, ühiskonna terviklikkus ja tasakaal loodusega. SE21 põhjal on kõik neli arengueesmärki olulised, ühte ei saa teisega asendada. Seetõttu tuleb neid arengueesmärke käsitleda ühtse süsteemina, mille terviklik silmaspidamine ja arvestamine on jätkusuutlikkuse alus. Sellisele väga rangele määratlusele põhinedes saab öelda, et hoolimata paljudest positiivsetest arengutest ei pruugi praeguste negatiivsete trendide jätkumisel SE21-s 2030. aastaks seatud ambitsioonikas eesmärk olla kättesaadav.  ÜRO säästva arengu juubelikonverents (Rio+20) toimub 20.–22. juunil 2012 Rio de Janeiros. Vt konverentsile pühendatud Eurostati kogumikku „Figures for the future“ (ilmus 15.06.2012).   Põhjalikuma ülevaate Eesti kohta annab Statistikaameti kogumik „Säästva arengu näitajad“ (ilmus 30.12.2011) ja jätkusuutlikkuse näidikulaud.  Kaia Oras, statistikaameti keskkonna ja säästva arengu statistika talituse juhataja