Eurostati teatel soovis Euroopa Liidus 2010. aastal ligi 8,5 miljonit osaajaga töötajat ehk 21% suurema koormusega töötada ja oli valmis võimaluse avanemisel seda ka tegema. Eestis oli selliseid osaajaga töötajaid ligi 12 000 ehk 20%.
Suurim oli vaeghõivatud osaajatöötajate (st nende, kes tahaksid ja saaksid rohkem töötada) osatähtsus Lätis (65%), Kreekas (49%) ja Hispaanias (46%).
Hiljuti avaldas Eurostat lisaks tavapärasele töötuse määrale
kolm uut näitajat tööpuuduse analüüsimiseks. Need kirjeldavad kolme elanikkonnarühma, kelle olukord tööturul sarnaneb mitmes aspektis töötute omale, kuid kes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni
(ILO) töötu definitsiooni alla ei mahu (st töötuks loetakse inimene, kes on tööta, otsib aktiivselt tööd ja on töö leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööle asuma).
Need kolm elanikkonnarühma on järgmised:
- Vaeghõivatud osaajatöötajad,
- Mittetöötavaid isikuid, kes küll otsivad tööd, kuid ei saaks mingil põhjusel kohe tööle asuda,
- Mittetöötavaid isikuid, kes küll tahaksid töötada, kuid ei otsi aktiivselt tööd (siia kuuluvad ka nn heitunud, st inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida).
Tavapärases tööturukäsitluses (mis jagab inimesed tööga hõivatuteks, töötuteks ning tööturul mitteaktiivseteks) loetakse kaks viimatimainitud rühma majanduslikult mitteaktiivse rahvastiku (õppijad, pensionärid, kodused, heitunud) hulka. Samas on neil töötutega kindlasti olulisi sarnasusi. Neid rühmi võib vaadelda omamoodi potentsiaalse tööjõureservina, kuna teatud tingimustel võivad nad üpris tõenäoliselt tööle asuda.
Mittetöötavaid inimesi, kes otsisid tööd, kuid ei oleks saanud kohe tööle asuda, oli 2010. aastal Euroopa Liidus 2,4 miljonit. Eestis oli see rühm võrdlemisi väike ja seetõttu ei võimalda Eesti tööjõu-uuring selliste inimeste koguarvu täpselt hinnata.
Neid, kes küll soovisid töötada, kuid ei otsinud ise tööd, oli Euroopa Liidus 8,2 miljonit ja Eestis 41 000. Võrdluseks: töötuid oli 2010. aastal Euroopa Liidus 22,9 miljonit ja Eestis 116 000.
Kui töötute seas on traditsiooniliselt ülekaalus mehed, siis uute näitajatega kirjeldatud rühmades oli enam naisi. Suurim oli naiste ülekaal vaeghõivatud osaajatöötajate seas, kus naisi oli üle kahe kolmandiku.
Uued näitajad ei sea kindlasti kahtluse alla traditsiooniliselt kasutatavate töötuse näitajate kaalukat rolli tööturuolukorra hindamisel, vaid nende eesmärk on pakkuda lisainformatsiooni. Töötuse määr on kindlasti olulisim tööpuuduse indikaator tööturu olukorra analüüsimisel. Kolm uut näitajat tõstavad aga esile elanikkonnarühmad, mis asuvad justkui halona töötute ümber ja jagavad nendega mitmeid ühisjooni. Seega saame rikkalikuma ja täielikuma pildi inimestest, kellel pole ühiskonnas (piisavalt) tööd.
Kõik ülaltoodud andmed põhinevad tööjõu-uuringul (
European Labour Force Survey), mida statistikaorganisatsioonid korraldavad harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eesti statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest.
Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (tööjõud on tööga hõivatute ja töötute koguhulk 15–74-aastasest rahvastikust).
Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus 56/2011 "8.5 million underemployed part-time workers in the EU-27 in 2010" ja 57/2011 "New data measures of labour attachment" (mõlemad ilmusid 10.11.2011).
Yngve Rosenblad, Statistikaameti analüütik
