Talupidaja Kaja Piirfeldt: andmed on toetusteks üliolulised

Neljandat põlve talunik ja lehmafarmi pidaja Kaja loeb seekordsel põllumajandusloendusel üles olulised andmed Remmelgamaa talu kohta: 85 puhtatõulist lehma, pea sama palju noorloomi, 150 hektarit maad omandis, neli töötajat. Kümme aastat tagasi toimunud põllumajandusloendusel oli see veel Kaja isa töö.

Kaja, hakkasid vanemate talus tööle, kui olid 21-aastane. Kui suure ampsu vanemad nii noorele naisele esialgu usaldasid?

Alustasin 17 aastat tagasi vanemate juures tööd laudas lihttöölisena. Tasapisi võtsin üle juhtimise ja viimased seitse aastat kuulub talu ka juriidiliselt mulle. Tehingu tegime, kui vanemad jõudsid pensioniikka. Olin end selleks ajaks suutnud ilmselt tõestada.

Kas Remmelgamaal oli erinevalt Vargamäest nii palju armastust, et soovisid siin maaelu edendada ja talutööd jätkata?

See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, vaid järk-järgult tekkiv kiindumus. Lapsena tekkis mul nagu paljudel teistelgi maalastel, kes kooli kõrvalt pidid heina tegema ja peete kõplama, ka vastumeelsust ja trotsi. Talus hakkasin tööle tasapisi, tehes kõiki töid, alustades raamatupidamisest ja lõpetades lehma lüpsmisega.  Niimoodi loomakarja ja kogemusi kasvatades sain ühel hetkel aru, et enam loobuda ei raatsigi.

Milline oli alguses sinu visioon Remmelgamaa talust?

Alguses oli areng ettevaatlik. Mu isa on pigem konservatiivne, vana kooli talumees, kes eelistas astuda ühe sammu korraga. Tema suur unistus oli uus ja nüüdisaegse tehnikaga farmihoone. Kolm aastat tagasi tegin selle teoks.

Ka mina pelgasin nii suurt investeeringut, kuid samas oli see mulle stiimuliks otsustada ja võtta endale kohustus jätkata vanemate elutööd ja pingutust ning jõuda selleni, kuhu nad soovisid. Olen suutnud suure osa oma vanemate unistusest 14 aastaga teoks teha.

Kas tehtus on rohkem sinu või vanemate unistusi?

Rohkem vist ikka vanemate omi. Samas on see viinud mind kutseõpetaja ja nõustaja tööni, mis mulle väga meeldib ja kuhu ma ilma praktiliste talukogemusteta poleks jõudnud.

Olen siiralt tänulik selle eest, mille olen kodust kaasa saanud: tööharjumuse, põhimõtted, austuse oma töö vastu ja väärtushinnangud. Ma tõesti tundsin, et tahan midagi tagasi anda. Mu vanemate elukoht on tootmise vahetus läheduses ja neil on iga päev võimalik kaasa elada sellele, et elutöö kestab edasi.

Kui kerge või raske oli algus?

Alustades ma ei mõelnud, mis sammu ma järgmisena teen, vaid hakkasin töö käigus vaatama,  kuidas midagi paremini teha –­ tõugu aretada ja toodangut tõsta. Algus oli füüsiliselt ikka väga-väga raske: vana laut, väga palju füüsilist tööd, töötajaid ei olnud. Kaheksa aastat järjest tõusin iga jumala päev kell 4–5 hommikul, puhkepäevi polnud. Lüpsin kõik lehmad hommikul ja õhtul. Talitasin noorkarja, söötsin loomad. Tegin raamatupidamist, juhtisin ettevõtet, täiendasin end pidevalt koolitustel ja infopäevadel, vedasin loomi ja kaupu, proovisin ettevõtet arendada. Väljas ma eriti ei käinud. Mingis mõttes oli see pime, aga samas ka tohutult õpetlik aeg.

Kuidas Remmelgamaal praegu läheb?

Kolm aastat tagasi tegime suured investeeringud ja nüüd hakkavad keerulised üleminekuaastad mööda saama. Uus laut on loomi täis ja tundub, et hakkab lillede lõikamise aeg tulema. Tekib tunne, et võiks hakata uusi väljakutseid otsima. Muidu hakkab kuidagi igav (naerab).

Sa oled Eesti Noortalunike MTÜ juhatuse esimees ja seisad talunike huvide eest.

See on nagu minu missioon. Väiketootjad töötavad tihti väga suure koormusega ja neil pole võimalik oma vajadustest nii palju ametnikele rääkimas käia. Mitmekesise ettevõtlusmaastiku ja maaelu säilimiseks ning et noored tahaksid maale tööle ja elama tulla, tuleb väiketootjate eest seista. Alguses läksin ministeeriumisse, külg ees ja mõtlesin, mis minul, lihtsal lüpsjal, siin rääkida on. Kui ühel hetkel märkasin, et kõik need tähtsad onud kuulavad ja teevad märkmeid, ning ettepanekud viidi ka ellu, oli see väga äge kogemus. Kui sa suudad öelda, mida sa täpselt tahad, tuua välja konkreetseid andmeid ja fakte ning argumenteerida, miks see vajalik on, siis seda arvestatakse ja enamasti tuleb positiivne vastus. Näiteks on koostöö tulemusena tehtud vajalikke muudatusi noortalunike toetusmeetmes.

Lisaks arvukatele töödele talus ja ettevõtjana sa ka õpetad ja nõustad. Kuidas sa jaksad?

See on nagu iga teise ametiga – kui see sulle väga meeldib, ei ole see raske. Töö ise innustab ja tänulikud õpilased, loomad ja tulemus annab energiat tagasi. Tean, kuidas mõtleb töötaja, kuidas omanik ja mul on sellepärast koolitustel ka hästi lihtne. Saan tänu sellele kogemusele olla ka tootja ja kõrgemal tasemel põllumajanduspoliitika ning seadusandliku poole vahemeheks.

Hästi oluline on mõelda ka iseenda peale. Põllumajanduses ei ole kõige tähtsam ressurss põllumajandusmaa, vaid tootja ise.

Mis sulle kõige rohkem jõudu annab?

Inimesed. Olen Eesti ja Eesti toidu patrioot. Mulle on hästi oluline, mida ma söön ja mida ma oma lapsele süüa annan. Keskkond, puhas toit ja süvitsi teadmine, kuidas seda toitu on kasvatatud.

Olen olnud talukonkursside žüriides ja käinud noortalunike taludes. Nii palju on lahedaid mõtteid ja ägedaid inimesi, huvitavaid ettevõtteid ja tooteid. Ja kui ilus on Eesti maaelu ja näiteks Lõuna-Eesti talud! Meie kodutalus enam vilja ei kasvatata ja ma päriselt käingi nüüd seal viljapõldusid paitamas.

Millisena soovid sa näha oma talu 10 aasta pärast, kui toimub järgmine põllumajandusloendus? 
Minu isiklik ambitsioon ei ole põllumajandustootjana kasvada. Mulle meeldib väga praegune pereformaat, kus ma tunnen kõiki oma loomi nime- ja nägupidi. Mul on täpselt nii palju töötajaid, et võime end perena tunda.  Tänu nende pühendumisele saan mina praegu ajada oma missiooni-asja ja väiketootjate ning noortalunike vajaduste ja huvide eest seista. Loodan, et järgmise põllumajandusloenduse ajal on meil stabiilselt toimiv tootmisüksikus.

Mis on praegu Eesti talunike suurim valupunkt?

Minu arvates on üks päris oluline valukoht põllumeeste vaimne tervis ja läbipõlemine. See töö on ääretult pingeline, joont töö- ja puhkeaja vahele tõmmata on keeruline. Mõni aasta tagasi eraldas näiteks Soome valitsus miljon eurot põllumeeste depressiooni raviks. Prantsusmaal on põllumeeste hulgas neli korda rohkem enesetappe võrreldes muu ametialade esindajatega. Kõikide nõuete täitmine, suur töökoormus, sõltuvus ilmast ja poliitikast – kõik see muudab valdkonnas tegutsemise ebastabiilseks ja tekitab pingeid.

Pean väga oluliseks, et talunikud osaleksid eriala organisatsioonide, liitude ja  seltside töös. Eesti põllumees võiks käia rohkem ringi, suhelda ja vahetada kogemusi, mitte jääda oma asjasse kinni. Tarvis on nutikust, rohkem teaduse kasutamist ja andmeid otsustamiseks. Mida rohkem tarku lahendusi, seda lihtsam ja ka põnevam.

Seekordsel põllumajandusloendusel on suur fookus noortalunikel. Mida on vaja, et rohkem noori tuleks sektorisse?
Kõige paremini tõmbab inimesi sektorisse ja kodumaist toitu ostma, kui talupidaja ja tootja on ise uhke selle üle, mida ta teeb. Takistuste asemel tuleb näha võimalusi! Vanemad põllumehed on näinud erinevaid aegu, mis on muutnud neid ettevaatlikuks ja kohati võib-olla isegi veidi kibestunuks. Noor põlvkond põllumehi on mõnevõrra positiivsema suhtumisega ja kindlasti on neil niimoodi lihtsam sektori atraktiivust nii tarbija kui ka uute tootjate silmis tõsta.

Noor tuleb sektorise siis, kui see on talle atraktiivne ja ta näeb võimalust teha midagi põnevat ning tegelda ettevõtlusega sellisel tasemel, et see oleks talle kasulik.  

Kuivõrd aitab sinu hinnangul äsja alanud põllumajandusloendusel osalemine talupidajad?
Paljud otsused, sh toetuste maksmiseks tehakse statistika põhjal. Euroopa Liidul on välja töötatud ühtne põllumajanduspoliitika ja toetusskeem, mille eesmärk on hoida hoida toidutootmist piirkonniti elus ja toidu hind tarbijale mõistlik. Samuti panustatakse selle kaudu põllumeeste abiga keskkonnahoidu ja hooldamisse. Raha tuleb suunata sinna, kus sellest enim kasu on. Just selleks on need andmed vajalikud.

Põllumajandusloendus toob väga palju kasu ja selgust just põllumehele endale. Hetkel on mure, et noori ei tule piisavalt põllumajandussektorisse. Mida rohkem meil on andmeid, seda paremini on võimalik välja töötada meetmeid, et noori sektorisse tuua. Ka ühtse põllumajanduspoliitika aluseks on faktid. Mida täpsemad on põllumajanduspoliitikad ja tootmisskeemid, seda paremini säilib ka põllumajanduse mitmekesisus ja tegutseda saavad eri suuruse ja tootmissuunaga majandusüksused.

Loe põllumajandusloenduse kohta rohkem siit.