Statistikaamet ja töötukassa: mida näitavad töötuse andmed?

Tööjõu-uuring viiakse läbi Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) metoodika alusel. Selle kohaselt jagatakse kõik tööealised inimesed kolme üksteist välistavasse rühma. Töötavateks ehk hõivatuteks loetakse kõik 15–74 (või 89) aastat vanad inimesed, kes uuritaval perioodil (nädalal) töötasid vähemalt ühe tunni tasu eest, puudusid ajutiselt töölt või tegid tasuta tööd pereettevõttes. Töötuteks loetakse kõik 15–74-aastased inimesed, kelle puhul on korraga täidetud kolm tingimust: nad on ilma tööta (ei tööta mitte kusagil ega puudu töölt ajutiselt); nad on töö leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööd alustama; nad otsivad aktiivselt tööd (nt jälgivad töökuulutusi, pöörduvad töötukassase, otsivad tööd tuttavate vahendusel vms). Hõivatud ja töötud koos moodustavad majanduslikult aktiivse rahvastiku ehk tööjõu. Inimesed, kes on alla 15-aastased ja üle 89-aastased, ning need, kes ei tööta ega ole töötud, loetakse majanduslikult mitteaktiivseteks.

Esimest korda viidi tööjõu-uuring Eestis läbi 1995. aastal, alates aastast 2000 toimub uuring regulaarselt aasta läbi ning andmed avaldatakse kord kvartalis. 2021. aastal toimus rahvusvaheline metoodikamuudatus, millega seoses kerkis tööealisuse vanusepiir (aastani 2020 loeti tööealiseks 15–74-aastased, alates 2021. aastast ka kuni 89-aastased inimesed) ning hõivatute määratlus (vanemapuhkusel olijad, kes saavad vanemapalka, loetakse ajutiselt töölt puudujateks ja seega hõivatuteks; varem loeti nad mitteaktiivseteks). Uuringust jäid välja vanglates, hooldusasutustes, ajateenistuses ja teistes n-ö institutsioonides viibijad. Lisaks täiustati uuringus kasutatavate kaalude arvutamist.

Metoodikamuudatuse kohta saab täpsemalt lugeda statistikaameti kodulehelt. Oluline on välja tuua, et töötute arvu metoodikamuudatus eriti ei mõjutanud.

Tööjõu-uuring on valikuuring – see tähendab, et andmeid kogutakse ainult valimisse sattunud inimestelt ja nende leibkonnaliikmetelt ning tulemused laiendatakse kogu tööealisele elanikkonnale. Seega on uuringu tulemused hinnang, millel on teatud veapiirid, mida tuleks andmete kasutamisel arvesse võtta. Tööealiste inimeste arv tehakse kindlaks iga aasta 1. jaanuari rahvaarvu järgi ning seda aasta jooksul ei muudeta. See on oluline, kui tahame näiteks lähemalt uurida Ukraina põgenike olukorda Eesti tööturul. Ukraina põgenikud hakkasid Eestisse (ja siinsele tööturule) jõudma 2022. aasta veebruaris ja märtsis. Tol aastal võisid nad aga uuringu vastajate hulka sattuda vaid leibkonnaliikmena, kuna valimi aluseks olev Eesti alaliste elanike loend valmis 2022. aasta 1. jaanuari seisuga, mil sõda ei olnud veel alanud. Ka Eesti tööealiste elanike arv oli fikseeritud sama kuupäeva seisuga, nii et ka uuringu näitajate hinnangus ei kajastunud hüppeliselt suurenenud rahvaarv enne, kui alles 2023. aastal, mil põgenikke hakkas olema ka valimiisikute seas. Uuringus osalevate Ukraina sõjapõgenike arv on aga seni olnud liiga väike, et teha usaldusväärseid järeldusi sõjapõgenike olukorra kohta Eesti tööturul.

Töötukassas registreeritud töötu on inimene, kes on vähemalt 16-aastane, kuid ei ole veel pensioniealine, kes ei tööta, on töötukassas arvele võetud ja otsib tööd. Kui tööjõu-uuringus on töötud defineeritud läbi aja ühtmoodi, siis registreeritud töötute arvu on (lisaks majandusolukorrale) mõjutanud muudatused õigusaktides ja tööturumeetmete korralduses, mis võivad otseselt piirata või laiendada töötuna arvele võtmise tingimusi või kaudsemalt mõjutada inimeste motivatsiooni end töötuna arvele võtta.

Kuigi uuringu töötute arv ja registreeritud töötute arv on erinevad näitajad, on nad omavahel tugevalt seotud ning tavaliselt liiguvad muutused käsikäes. Vaadates uuringu ja registreeritud töötute arvu muutusi läbi aja, on näha, et aastatel 2008–2016 moodustas registreeritud töötute arv ligikaudu 60–70% tööjõu-uuringu töötute arvust. Alates 2017. aastast hakkas registreeritud töötute osakaal uuringu töötute arvust suurenema ja 2019. aastal ületas registreeritud töötute arv esimest korda uuringu oma. Registreeritud töötute arv on püsinud uuringu töötute arvust suurem tänaseni.

Peamine põhjus, miks registreeritud töötute arvu osakaal tööjõu-uuringu töötute arvust on suurenenud, on 2016. aastal käivitunud töövõimereform. Reformiga hakati tervisest tuleneva takistustega inimestele pakkuma läbi töötukassa laiendatud tööturuteenuste paketti ja töötukassa hakkas hindama töövõimet ning maksma osalise või puuduva töövõimega inimestele töövõimetoetust. Töövõimetoetuse saamiseks peavad osalise töövõimega inimesed näiteks töötama, õppima või otsima tööd ehk olema registreeritud töötuna ja täitma registreeritud töötutele kehtestatud aktiivsusnõudeid. Need muudatused on oluliselt suurendanud osalise töövõimega inimeste töötuna registreerimise aktiivsust ning seeläbi registreeritud töötute koguarvu. Kui enne töövõimereformi oli tervisest tuleneva takistusega inimeste osakaal registreeritud töötute seas võrdlemisi väike (2014. aastal nt 8,5%), siis aasta-aastalt see osakaal suurenes ning 2018. aastal moodustasid tervisest tuleneva takistusega inimesed juba 1/3 registreeritud töötutest. Reformi järel suurenes registreeritud töötute arv just tervisest tuleneva takistusega inimeste tõttu, sest teiste registreeritud töötute arv samal perioodil vähenes ning oli valdavalt kooskõlas tööjõu-uuringu töötute arvu muutusega.

Samas on vähenenud töövõimega registreeritud töötute hulgas võrreldes teiste töötutega tõenäoliselt enam neid inimesi, kes vajavad tööle naasmiseks rohkem aega ega ole valmis kahe nädala jooksul tööle asuma ning liigituvad uuringu metoodika kohaselt majanduslikult mitteaktiivseks (ei kajastu seega tööjõu-uuringu töötute arvus).

Veel üks suurem grupp, kes võib mõjutada erinevust kahe töötute grupi vahel, on äriühingu juhatuse liikmed. Alates 2017. aasta 11. maist on neil õigus end töötuna arvele võtta, kui nad ei saa oma tegevuse eest tasu ja vastavad töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele[2]. Töötuna registreeritud äriühingu juhatuse liikmete arv hakkaski kasvama alates 2017. aastast. 2023. aastal oli nende osakaal registreeritud töötute koguarvust keskmiselt 6%. Tööjõu-uuringus võivad  nad olla loetud tööga hõivatuks kui inimesed, kes töötasid otsese tasuta pereettevõttes või oma talus.

01. augustil 2020 jõustus seadusemuudatus, millega tõusis töötuskindlustushüvitise asendusmäär esimesel 100 päeval 50%-lt 60%-le varasemast töötasust (tasud, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse). See muudatus küll otseselt ei mõjuta töötuna registreerimise tingimusi, kuid võimalus saada tööotsingute ajal suuremat asendussissetulekut võib tõsta hüvitisele kvalifitseeruvate töötute motivatsiooni end töötuna registreerida. Ka 2021. aasta alguses tõusnud töötutoetuse päevamäär (tõusis varasemalt 35%-lt 50%-le eelneva aasta töötasu alammäärast) võib kaudselt tõsta töötuna registreerimise aktiivsust.

Alates 2020. aasta 1. septembrist tohivad registreeritud töötud ajutiselt töötada ehk teha tööampse. Töötada võib ühes kuus kuni kaheksa päeva ning ühes kuus saadav brutotöötasu ei tohi olla enam kui 40% kehtivast töötasu alammäärast.[3] 2023. aastal oli tööampsu tegijaid ca 4% arvelolevatest töötutest. Uuringunädalal tööampse teinud registreeritud töötud loetakse uuringus suure tõenäosusega tööga hõivatuteks.

Registreeritud töötute arvu  on oluliselt mõjutanud sõda Ukrainas. 2022. aasta 9. märtsil  jõustunud Vabariigi Valitsuse korraldusega said sõja eest Eestisse tulnud Ukraina kodanikud ja nende pereliikmed taotleda ajutist kaitset ning õiguse end töötuna registreerida. 2022. aasta registreeritud töötute keskmisest arvust moodustasid Ukraina sõjapõgenikud 9%. Tööjõu-uuring 2022. aastal Ukraina sõjapõgenikke veel ei hõlmanud. Seetõttu on 2022. aastal kahe allika andmetes üsna suur erinevus.

Võib öelda, et viimaste aastate muudatused õigusaktides on kas otseselt laiendanud töötuna arvel olemise tingimusi või kaudsemalt mõjutanud inimeste motivatsiooni töötuna registreerida. Ühelt poolt on registreeritud töötute seas gruppe, keda uuringu andmetel loetakse pigem majanduslikult mitteaktiivseteks kui töötuks, sest nende tööotsimise aktiivsus või valmisolek tööle asuda ei pruugi vastata uuringu metoodika kriteeriumitele. Samuti on registreeritud töötute seas gruppe, keda uuringu andmetel loetakse pigem tööga hõivatuteks kui töötuteks, nagu näiteks äriühingu juhatuse liikmed või töötuna arveloleku ajal tööampsude tegijad. Kui arvame välja kolm suuremat rühma, keda viimaste aastate muudatused on kõige otsesemalt mõjutanud (vähenenud töövõimega inimesed, äriühingu juhatuse liikmed, Ukraina sõjapõgenikud), on näha, et registreeritud töötute arv ei ületa tööjõu-uuringu töötute arvu.

Tõenäoliselt on registreeritud töötute hulgas veel rühmi, keda loetaks tööjõu-uuringus majanduslikult mitteaktiivseteks, sest nad ei ole valmis koheselt tööle asuma. Näiteks puuduva töövõimega inimesed, kes soovivad saada töötuskindlustushüvitist ja peavad seetõttu täitma töötuna registreerimisega kaasnevaid aktiivsusnõudeid, või toimetulekutoetust saada soovivad inimesed, kellelt kohalik omavalitsus võib toetuse saamise eeldusena nõuda töötuna registreerimist. Ravikindlustuse saamine võib ajendada end töötuna registreerima väikelapse vanemaid, kes on loobunud vanemahüvitise saamisest teise (töötava) lapsevanema kasuks; vanaduspensioni eel töö kaotanud inimesi, kes ei soovi saada eel- või paindlikku pensioni; mitteametlikke hooldajaid jt.

[1] Reg. töötud „baas“ – registreeritud töötud, kes ei ole: a) tervisest tuleneva takistusega, b) äriühingu juhatuse liikmed, c) Ukraina sõjaga seotud rahvusvahelise kaitse saajad.
Rahvusvahelise kaitse saajad (UKR) – hõlmab ka neid Ukraina sõjaga seotud rahvusvahelise kaitse saajaid, kes on juhatuse liikmed või tervisest tuleneva takistusega.
Juhatuse liikmed – hõlmab ka neid juhatuse liikmeid, kellel on tervisest tulenev takistus.
Tervisest tulenev takistus – ei hõlma neid tervisest tuleneva takistusega töötuid, kes on rahvusvahelise kaitse saajad või juhatuse liikmed.
[2] Äriühingu juhatuse liikmed võisid töötuna arvel olla ka varasemalt, kuni 01.05.2014 tingimusel, et nad ei saanud oma tegevuse eest tasu. Perioodil 01.05.2014 kuni 11.05.2017 äriühingu juhatuse liikmed töötuna arvel olla ei saanud.
[3] Töötuna arveloleku ajal ajutise töötamise tingimused on sätestatud tööturumeetmete seaduse § 11. Tingimuste kohta on võimalik lugeda ka töötukassa kodulehelt:   https://www.tootukassa.ee/et/teenused/toootsingud/ajutine-tootamine-arveloleku-ajal

Uurimaks seda, mil määral langevad registreeritud töötute andmed kokku tööjõu-uuringu töötuse andmetega, on statistikaamet alates 2018. aastast töötukassa tellimusel ühendanud igal aastal kahe eri allika andmed (töötuna registreerimist on vaadatud uuringunädala viimasel päeva seisuga). Ühendatud andmed võimaldavad analüüsida, kui suur osa tööjõu-uuringu töötutest (vanusevahemikus 16 kuni pensioniiga) on töötuna registreeritud ning milline on registreeritud töötute hõivestaatus tööjõu-uuringu järgi (töötud, mitteaktiivsed, hõivatud).

Ühendandmed näitavad, et aastatel 2014–2017 oli tööjõu-uuringu töötutest töötuna registreeritud ligikaudu 40%. Alates 2018. aastast on registreeritud töötute osakaal tööjõu-uuringu töötute hulgas aasta-aastalt kasvanud ning 2021. aastal ulatus see 69%-ni. Andmed näitavad, et nende uuringu töötute seas, kes ei võta end töötuna arvele, on läbi aastate olnud rohkem mehi, nad on pigem nooremad (16–24 või 25–49-aastased), nende töövõime ei ole vähenenud ning nad on olnud töötud lühikest aega (alla kuue kuu). Tõenäoliselt on need inimesed, kes liiguvad töölt tööle ja saavad tööotsingutega iseseisvalt hakkama.

Kui vaadata, milline on registreeritud töötute hõivestaatus tööjõu-uuringu järgi, siis on näha, et kõige enam on registreeritud töötute hulgas töötuid, kuid alates 2017. aastast on märkimisväärselt suurenenud mitteaktiivsete osakaal. Mitteaktiivsete osatähtsus registreeritud töötutest on suurenenud eelkõige vanemas vanusegrupis ja vähenenud töövõimega registreeritud töötute hulgas, mistõttu võib arvata, et mitteaktiivsete osakaalu tõus on tingitud töövõimereformist. Hõivatute osakaal registreeritud töötutest on viimastel aastatel püsinud 5–8% ümber.

Tööjõu-uuringu järgi mitteaktiivsete registreeritud töötute mitteaktiivsuse põhjused näitavad samuti, et registreeritud töötute seas on alates 2017. aastast suurenenud nende osakaal, kelle mitteaktiivsuse põhjuseks on haigus või puue.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuna tööjõu-uuringu ja registreeritud töötute definitsioonid on erinevad, ei saa neid näitajaid üks-ühele võrrelda – kõik tööjõu-uuringu töötud ei ole töötuna registreeritud ning kõik registreeritud töötud ei ole tööjõu-uuringu mõistes töötud. Näiteks 2023. aastal oli tööjõu-uuringu andmetel töötuid 45 900, kellest umbes kolmandik (16 200) ei olnud töötukassas töötuna arvel. Registreeritud töötuid oli 2023. aastal 51 300, kellest suurem osa (29 700) olid ka tööjõu-uuringu järgi töötud, samas kui ülejäänud olid tööjõu-uuringu järgi hõivatud või mitteaktiivsed.