Rahvusvaheline loendusekspert: maailma arenenud riigid kasutavad loenduste tegemiseks üha enam registreid
Te olete ligi 20 aasta jooksul rahvaloenduste korraldamist nõustanud praktiliselt maailma igal mandril. Kui palju on maailmas riike, kes loendust teevad? Kas saab välja tuua mingi peamise trendi, mis korraldamises selle aja jooksul on muutunud?
Viimase 20 aasta jooksul olen nõustanud loendusi enam kui 50 riigis. Maailma umbes 200 riigist ligikaudu 180 toimuvad rahvaloendused. Riigid, kus rahvaloendusi ei korraldata, on peamised need, kus on kodusõda. Loenduse korraldamisel on arenenud riikide üldine trend võitlus mittevastamisega, elektrooniliste meetodite kasutamine ja viimastel aastatel eelkõige registriandmete kasutamine, et lühendada ja lõpuks vabaneda küsimustikest. Sel viisil paraneb andmete kvaliteet ja vähenevad kulud, samal ajal kui elanike vastamiskoormus langeb vähehaaval nulli.
Kas riigile määratakse trahv, kui ta loendust ei tee? Kui suur see on? Kas mõnele riigile on seda reaalselt määratud ka?
ÜRO on riikidel tungivalt soovitanud loendusi teha. Ükski riik ei ole olnud vastu ÜRO soovitusele viia läbi loendust vähemalt kord kümne aasta jooksul. Loendust mittekorraldavatele riikidele ÜRO trahve ei ole määranud, kuid need Euroopa Liidu riigid, kes loendust ei tee, võivad trahvi saada. Samas tuleb rõhutada, et seni on kõik ELi riigid loendusi teinud ja esitanud hulga eelmise, 2011. aasta loenduse tulemusi avalikuks kasutamiseks Eurostati loenduse andmebaasi Census Hub.
Millised on enimlevinud meetodid, kuidas loendust tehakse? Palju on riike, kes teevad registrite põhjal loendust?
Paljudes riikides korraldatakse endiselt traditsioonilisi loendusi. Samas maailma arenenud riigid kasutavad loenduste tegemiseks üha enam registreid ning 2021. aasta loendusvoorus peaaegu ükski Euroopa riik traditsioonilist tavaloendust ehk ukselt uksele rahvaloendust enam ei tee.
Kas kõik maailma riigid küsivad loendusel samu asju või see erineb mandrite või piirkondade kaupa?
Kõik riigid küsivad loendustel põhitunnuseid nagu sugu, vanus, perekonnaseis, haridus, amet, peamine majandustegevus, samuti mõne leibkonna ja eluasemega seotud tunnuse. Kui riigi huvid seda nõuavad, lisatakse veel teisi tunnuseid.
Eestis on peamiseks teemaks kerkinud see, et registripõhisel loendusel ei saa enam inimeste usutunnistust kätte, kuna sellist registrit Eestis pole ja eelmisel loendusel oli usklikke rahvastikus alla kolmandiku. Kas usu küsimine on riikides levinud?
Tundlikkuse tõttu ei ole sellised tunnused nagu religioon, rahvus ja keel kohustuslikud. Registripõhist loendust tegevates riikides korraldatakse selliste tunnuste teadasaamiseks valikuuringuid.
Eestis on registripõhise loenduse puhul tegeliku ja registreeritud elukoha erinevus probleem. Mis te arvate Eesti statistikaameti mudelipõhisest lähenemisest selle probleemi lahendamiseks?
Registreeritud ja tegeliku elukoha vahel on alati erinevus. Oluline on saada kvaliteetset teavet elukoha kohta. Seetõttu on tavaline rahvastikuregistri kvaliteedi parandamine. Eesti mudelipõhine lähenemisviis on hea näide, kuidas andmete kvaliteeti parandada.
Eestis tahab statistikaamet ühte meetodit, aga valitsus on mõista andnud, et tahaks teist. Kas see on tavaline, et loendus tekitab erinevaid arvamusi?
Sõnavabadus on hea asi. Statistika eelarve üle otsustavad poliitikud. Kuid statistikaameti statistilise sõltumatuse tagamiseks peaks ameti peadirektor vastutama ametliku statistika tootmise meetodite eest. Paljudes Euroopa riikides ja ka Eestis on selline sõltumatus ja vastutus sätestatud statistikaseaduses.