Suhtelises vaesuses elas eelmisel aastal 284 300 Eesti elanikku
Möödunud aastal elas suhtelises vaesuses 21,7% ja absoluutses vaesuses 2,4% Eesti elanikkonnast, teatab statistikaamet. Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus vähenes 2017. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti ja absoluutset vaesust kogevate inimeste osatähtsus 0,3 protsendipunkti.
Suhtelises vaesuses elas 2018. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 569 eurot, absoluutses vaesuses elas inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 215 eurot.
Suhteline vaesus on vähenenud üheliikmeliste leibkondade ehk üksi elavate inimeste ja ka üksikvanemate hulgas. Elanikkonna rikkama ja vaesema viiendiku erinevus ei ole aastaga muutunud. Vanuserühmadest on see kõige väiksem vanemaealiste ehk vähemalt 65-aastaste elanike hulgas, kuigi viimase kümnendi jooksul on see iga aastaga siiski veidi suurenenud.
Ajas ankurdatud suhtelise vaesuse määr (nende isikute osatähtsus, kelle aasta ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui inflatsiooni võrra korrigeeritud kolme aasta tagune suhtelise vaesuse piir) on suurenenud. Aastal 2017 oli see 11,0%, aastal 2018 aga 12,1%.
Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,1% ja absoluutses vaesuses 22,7% elanikkonnast.
Suhteline vaesus on aastaga jäänud muutumatuks noorte ehk 16–24-aastaste hulgas (20,9%), kuid on suurenenud laste seas. Aastal 2018 elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 17,1% ehk 1,9 protsendipunkti enam kui aasta varem. Küll aga langes laste absoluutse vaesuse määr, mis oli 2017. aastal 2,5% ja 2018. aastal 1,6%. Vähenenud on vanemaealiste suhteline vaesus: 2018. aastal elas vähemalt 65-aastastest elanikest suhtelises vaesuses 43,1% ja 2017. aastal 46,4%.
Ilmajäetuses elas 2019. aastal 7,6% Eesti elanikkonnast. Kõige kõrgem oli ilmajäetute määr vanemaealiste (vähemalt 65-aastased) hulgas (10,4%) ja kõige madalam 18–24-aastaste vanuserühmas (5,3%).
Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.
Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida statistikaamet on korraldanud 2004. aastast. Aastal 2019 osales uuringus 6265 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsiti 2019. aastal 2018. aasta sissetuleku andmeid. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut (EU-SILC) korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eestis on statistikatöö „Eesti sotsiaaluuring“ avaliku huvi peamine esindaja sotsiaalministeerium.
Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13-st. Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist, 8) kulunud riiete asendamist uutega, 9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid, 10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal, 11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist, 12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokku saamist, et koos süüa-juua või 13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist.