Põllumajanduslike majapidamiste arv jätkab vähenemist

Kuigi viimase kolme aastaga on vähenenud nii piimakarjakasvatajate kui ka seakasvatajate arv, näib, et mõlemad on oma tegevuse pigem ümber korraldanud. Lõpetajateks on ilmselt eelkõige hooldusniitjad ehk majapidamised, kes põllumajandussaadusi ei tootnud, kuid kelle heas põllumajanduslikus ja keskkondlikus korras säilitatav püsirohumaa samuti kasutatavaks põllumajandusmaaks loetakse. Tegemist on administratiivsete piirangute loogilise tulemusega. Põllumajandusmaa ei ole kasutusest välja langenud, vaid on liikunud aktiivsete põllumajandustootjate valdusse.

Olukorras, kus väikemajapidamiste arv on mitmete aastate jooksul kordades vähenenud – viimase kümne aastaga kokku 6600 majapidamist, on põllumajandusmaa pind olnud pikalt tõusutrendis. See on kümne aastaga suurenenud üle 88 000 hektari, sh viimase kolme aastaga üle 37 000 hektari ja ulatub nüüd juba 995 000 hektarini.

2016. aasta 1. septembri seisuga oli Eestis 6970 majapidamist, kus peeti põllumajandusloomi,

-linde või mesilasperesid. Kümne aastaga on loomadega majapidamiste arv vähenenud kaks korda. Vähenenud on nii veise- ja seakasvatajate kui ka lambaid ja kodulinde pidavate majapidamiste arv. Tegevuse loomakasvatuses on lõpetanud põhiliselt füüsiliste isikute majapidamised, kus loomade arv oli väike. Viimase kolme aasta jooksul lõpetas piimakarja pidamise 790 majapidamist ehk iga kolmas. Kaks kolmandikku lõpetajatest olid oma tarbeks 1–2 lehma pidajad. Eriti silmatorkav on seakasvatajate arvu vähenemine viis korda. Kui 2013. aastani kasvas vaatamata suurele loomapidajate arvu langusele ka loomakasvatus loomühikute arvestuses, siis viimasel kolmel aastal on see vähenenud põhiliselt piimakarja ja seakasvatuse vähenemise tõttu.

Pideva kontsentratsiooni kasvu tulemusena on Eesti põllumajanduses kujunenud struktuur, kus 1300 majapidamist ehk 8% majapidamiste koguarvust annavad 81% kogu põllumajanduse toodangust. Nende valduses on 67% kasutatavast põllumajandusmaast ja 81% loomakasvatusest loomühikute arvestuses. Kuigi piimalehmade arv suurtes majapidamistes on viimasel kolmel aastal vähenenud, peetakse põhiline osa ehk 63% piimalehmi siiski majapidamistes, kus on vähemalt 300 looma. Juba praktiliselt kogu seakasvatus asub suurtes majapidamistes ja sealhulgas on vähemalt tuhande seaga majapidamistes 97% sigadest. Ka linnukasvatus on Eestis väga kontsentreeritud ja 97% neist peetakse majapidamistes, kus lindla suurus on vähemalt 1000 lindu.

Hoolimata väikemajapidamiste arvu pidevast vähenemisest, iseloomustab Eesti põllumajandust jätkuvalt nende suur osatähtsus. Alla 4000-eurose majandusliku suurusega majapidamisi on küll 54% majapidamiste üldarvust, kuid nad annavad kõigi peale kokku vaid alla 2% kogu põllumajanduslike majapidamiste standardtoodangust. Kui tootmise kontsentreerumine suurematesse majapidamistesse on omane kogu Euroopa Liidule, siis suur väikemajapidamiste osatähtsus koos minimaalse toodangumahuga on rohkem iseloomulik Ida-Euroopa riikidele.

Koos tootmise kontsentratsiooniga on aasta-aastalt suurenenud ka rendimaa osatähtsus. Kui kümme aastat tagasi oli rendimaa osatähtsus 55% põllumajandusmaast, siis 2016. aastal juba 65%. Viimase kolme aastaga on rendimaa ja muu maa (põhiliselt tasuta kasutusse saadud maa) osatähtsus suurenenud 4% võrra. Rohkem rendivad põllumajandusmaad suuremad juriidilised isikud. Kui alla 10-hektariste majapidamiste põllumajandusmaast hõlmab enamiku ehk 77% oma maa ja 50–100-hektaristel on oma maad umbes 35% (ülejäänu on rendimaa ja muu valdus), siis üle 100-hektarilistel majapidamistel jääb oma maa osatähtsus ainult 30% kanti ja põhiosa on rendimaa.

2016. aasta põllumajanduse struktuuriuuring korraldati ühtlustatud metoodika alusel ja Euroopa Komisjoni kaasrahastusel kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Põllumajanduse struktuuriuuringuga saadi andmed ka põllumajanduslike majapidamiste tööjõu, tootmismeetodite ja maaeluarengu kohta. Eestis korraldas uuringu Statistikaamet. Kõik andmed Eesti kohta avaldatakse 2017. aasta jooksul.