Linnastumisest, valglinnastumisest ja vastulinnastumisest kolme viimase rahvaloenduse näitel

Statistikaamet on lahendusena jaotanud Eesti asustusüksused kolme rühma: linnaline, väikelinnaline ja maaline. See tähendab, et igale Eesti ligi viiele tuhandele asustusüksusele (linnad, alevid, alevikud ja külad) leitakse rahvaarvule ja rahvastikutihedusele vastav rühm.

Pilk ajalukku ütleb, et 2000. aasta rahvaloenduse ajal oli Eestis 247 omavalitsust, nendest 42 linna ja 205 valda. Lisaks neile omavalitsustele oli viis vallasisest linna, mis kuulusid mõne valla koosseisu. 2021. aasta rahvaloenduse seisuga on Eestis 79 omavalitsust, millest 15 kannavad nime linn ja 64 nime vald. Ehkki omavalitsuste arvu järgi oleks Eestis justkui kõigest 15 linna, tasub tähele panna, et sugugi mitte kõik Eesti linnad, mida tegelikkuses on kokku 47, ei moodusta omaette omavalitsust. Suurem osa Eesti linnadest asuvad mõne omavalitsuse sees ehk on vallasisesed või ka n-ö linnasisesed linnad. Näiteks on vallasisesed linnad Tapa linn Tapa vallas või Põlva linn Põlva vallas. Linnasisesed linnad on näiteks Pärnu linn, mille omavalitsuse territoorium on tunduvalt suurem kui Pärnu linna kui asustusüksuse territoorium või samuti ka Tartu linn. Kokku on selliseid valla- või linnasiseseid linnu 37. Kümme linna on ainsad asustusüksused omavalitsuses, näiteks Tallinn linnas ainult Tallinn või Keila linnas ainult Keila.

Viimase rahvaloenduse andmete alusel elab Eesti 1,33 miljonist elanikust suurim osa ehk 61% linnalistes piirkondades. See on vaid protsendi võrra enam kui 2011. ja 2000. aastal. Väikelinnalistes piirkondades elab 9% elanikkonnast, mis on protsendi võrra enam kui 2011. aastal ning 3% võrra rohkem kui 2000. aastal.

Valglinnastumise tempo on aeglustunud

Rahvaloenduse tulemustest järeldame, et enim on liigutud väikelinnalistesse piirkondadesse, kus 2021. aastal elas ligi 37 tuhat inimest rohkem kui aastal 2000. Mida aga väikelinnalised piirkonnad endast täpselt ette kujutavad?

Enamasti on väikelinnaliste piirkondade näol tegu Tallinna ja Tartu ümbruses asuvate küladega, sekka ka mõne teise suurema linna naabruses asuvad külad. Taoliste piirkondade teket iseloomustab mõiste valglinnastumine. Paljudes väikelinnalistes piirkondades on elanike arv sel sajandil mitmekordistunud, kohati lausa mitmekümnekordistunud. Tuleb küll nentida, et valdavalt on väikelinnaliste piirkondade elanike arv kasvanud 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse vahel, mulluse ja 2011. aasta loenduse vahel on kasv olnud märksa tagasihoidlikum.

Lisaks valglinnastumise tagajärjel paisunud küladele loetakse väikelinnalisteks asulateks ka näiteks Elva, Jõgeva, Põlva, Rapla, Tapa ja Türi linnu. Kõigis neis n-ö traditsioonilistes väikelinnades on rahvaarv alates 2000. aastast vähenenud, seega on valglinnastumise osakaal seda suurem. Olgu öeldud, et Eesti suurim väikelinnaline piirkond 2021. aastal oli Peetri alevik, kus elas 6352 inimest. 2000. aastal elas Peetri alevikus aga 835 inimest.

Linnastumine või tallinnastumine?

Eestis on asustusüksuste seas 47 linna, kuid sugugi mitte kõik need ei asu linnalises või isegi väikelinnalises asustuspiirkonnas, näiteks juhul kui rahvaarv või rahvastikutihedus on piirmääradest väiksemad. See on iseloomulik Eesti väiksematele linnadele, näiteks Kallaste või Mõisaküla. Kokku kvalifitseerub linnalise piirkonna alla 16 Eesti linna, lisaks mõned tihedalt asustatud piirkonnad Tallinna lähiümbruses. Ehkki linnalises piirkonnas elavate inimeste hulk kasvas võrreldes viimase loendusega, ei saa just paljud linnad tunda rõõmu rahvaarvu suurenemisest. Linnalises piirkonnas elavate inimeste osakaal on kasvanud sel sajandil protsendi võrra, kuid arvestades rände suunda, võib nähtust nimetada ka nii-öelda tallinnastumiseks. Nimelt moodustab lõviosa kasvust Tallinna elanike arvu suurenemine. Sel sajandil on rahvaarv kasvanud suurematest linnadest veel vaid Keilas. Suurematest linnadest on rahvaarv enim kahanenud Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Narvas, aga positiivsena saab esile tuua, et rahvaarvu kahanemine nendes linnades on kahe viimase loenduse vahelisel perioodil olnud aeglasem kui 2000. aasta ja 2011. aasta loenduse vahelisel ajal. 

Aktiivsest vastulinnastumisest on veel vara rääkida

Sel sajandil on kõige rohkem kahanenud maalistes piirkondades elavate inimeste arv, seda nii väljarände tõttu Eesti linnadesse kui ka välismaale. Ehkki viimastel aastatel on ilmnenud trend, kus sisseränne maalistesse asutuspiirkondadesse on ületanud väljarännet, ei ole muutused kestnud piisavalt kaua, et mõjutada kahe viimase rahvaloenduse vahelist tulemust. Rahvaloenduse andmete põhjal saab seega praeguste andmete põhjal järeldada, et maaliste piirkondade rahvaarv on vähenenud.

Küll aga väärib märkimist, et kui perioodil 2000–2011 langes maalises asustuspiirkonnas elavate inimeste arv 11% võrra, siis sellele järgnenud loendusperioodil ehk aastatel 2012–2021 2% võrra ehk langus on märkimisväärselt pidurdunud.

Maakondade lõikes on sel sajandil rahvaarv langenud kõigi maakondade maalistes piirkondades peale Harjumaa ja Tartumaa. Viimasel loendusperioodil lisandusid neile ka Hiiumaa, Läänemaa ja Saaremaa. On veel vara öelda, kas saame rääkida aktiivsest vastulinnastumisest või on tegu üksikute juhtumitega. Harju- ja Tartumaa andmestik võib pigem viidata keskusest üha kaugemale levivale valglinnastumisele. Hiiu-, Lääne-, ja Saaremaa on levinud suvituskohad ning suurenenud maaliste piirkondade rahvaarv nendes maakondades ei pruugi kajastada tegelikult iga päev piirkonnas elavate inimeste arvu tõusu.

On selge, et viimase kahe loenduse ajal on eelkõige valglinnastumise tõttu enim kasvanud väikelinnalises piirkonnas elavate inimeste osakaal. Sellist suundumust toetab ka demograafiline olukord, kuna kõige enam kolivad eeslinnadesse lastega pered. Kahe loenduse vahel on vastavasse ikka jõudnud suured 1980ndate lõpu põlvkonnad.

Vaata ka rahvastiku paiknemise kaardilugu.

Tutvu ka rahvaloenduse seni avaldatud kõigi tulemustega ja andmetega rahvastiku paiknemise kohta.

Linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi määramise metoodika leiad siit.