Kuidas on meie elamistingimused viimase saja aasta jooksul muutunud?

Vabadussõja järgselt elas suurem osa eestlastest (ca 70%) maal võrdlemisi tagasihoidlikes talumajades: puudus elekter, veevärgist rääkimata, oli ka muldpõrandaga maju. Linnades oli üksikuid uhkemaid ehitisi, aga valdavalt olid needki elektrita ja mugavusteta. Aeg oli selline.

Siis aga algas võrdlemisi kiire areng: paljud uusasunikud said riigilt maad ja ka ehitustoetust. Kerkis rohkesti uusi majakesi. Ka neis polnud veel vett ega elektrit, kuid tubades oli laudpõrand ja köögis pliit, aknadki tehti varasemast märksa suuremad. Kolmekümnendatel aastatel hakati suurt tähelepanu pöörama kodukultuurile, eluruume ehiti käsitööga ja rajati ilu- ning viljapuuaedu. Pesemiskohaks oli aga endiselt saun ja vett saadi pumba või vinnaga kaevust.

Väikelinnadesse (ka Tallinna ja Tartu äärelinnadesse) ehitati ühepereelamuid, mis olid üsna sarnased talumajadega. Linnakeskustesse aga kerkisid mitmekorruselised kortermajad, kus olid juba tänapäevased mugavused – veevärk, kanalisatsioon, vannituba. Eluruumide soojendamiseks olid neisse ehitatud ahjud, mida köeti puudega.

Elekter jõudis Eesti linnadesse 1920ndatel–1930ndatel aastatel, kuid maale vaid üsna piiratud ulatuses. Kõlab paradoksaalselt, kuid külade elektrifitseerimine jätkus sõja ajal ja varsti pärast sõda oli elekter ka Eesti küladesse jõudnud.

Sõjapäevil hävis suur osa Eesti elamufondist: Narva eluhooned hävitati täielikult, Tartust hävines hinnanguliselt 60%, ka teistest linnadest, sh Tallinnast, hävines sõjas suur osa. Loomulikult tähendas see, et elamistingimused halvenesid märgatavalt. Ettevõtlikumad inimesed hakkasid kiirelt oma perede tarbeks maju ehitama. Kuna ehitusmaterjale polnud saada, kasutati selleks ka varemetest hangitud telliseid. Veelgi enam, riik kitsendas igati eramuehitust, sest majaomanikke peeti kapitalistideks! Hoolimata suurest ruumikitsikusest polnud lubatud eluruume välja üürida – üüritulu loeti mittetöiseks tuluks.

Aegapidi hakkas riik elamuehitusega tegelema. Esimese massiivse ehituslaine tulemusena valmisid pisikeste korterite ja imetillukese köögiga „hruštšovkad“. Neis korterites oli vesi, kanalisatsioon ja ka pesemisvõimalus. Hruštšovkad  aga ei lahendanud eestlaste elamumuresid kuigivõrd, sest esmajärjekorras anti korterid sisserändajatele. Korterikitsikus jätkus kogu nõukogude okupatsiooniaja vältel. Naljatati, et majad valmivad kuude jooksul, Moskva rong aga saabub iga päev. Eluruumide kvaliteet paranes, Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe korteristandardid arenesid järjest, kuid pikad korterijärjekorrad ja -kitsikus linnades püsis kuni taasiseseisvumiseni. Kitsendustest hoolimata ehitati pereelamuid, kuid krunte nende jaoks oli võrdlemisi raske saada. Tasapisi algas suuremate linnade ümbruses valglinnastumine.

Mõnevõrra parem oli olukord maal, kuhu immigrante oluliselt ei jõudnud, kuid töökäed olid ka siin kõrgelt hinnas. Jõukamad majandid ehitasid oma töötajate jaoks kortereid, mis mugavuste poolest ei jäänud alla linnakorteritele. Maale ehitasid ka töömehed ise endile kodusid, mis sageli olid mugavad ja nägusad.

Eesti taasiseseisvumise järel toimus võrdlemisi massiline emigratsioon. Lahkus suur osa siia idast saabunud sisserändajatest. Sellega vabanes hulk elamispinda, kuid enamasti ei vastanud tühjaks jäänud korterid kohalike elanike soovidele. Väga oluline samm oli aga eluruumide erastamine, mille tulemusena said praktiliselt kõik Eesti elanikud oma eluruumide omanikeks, lisaks omandati ka vanematelt ja vanavanematelt päritud talusid. Hoolimata esimeste iseseisvusaastate majanduslikust kitsikusest hakati (nüüd juba enesele kuuluvaid) eluruume korrastama ja remontima. Noorem põlvkond, kellel korteri erastamise võimalus puudus, on enesele eluruumid hankinud suhteliselt soodsate kodulaenude toel.

Vabal turul muutus ka täielikult see, kuhu ja mida ehitati. Uusi kortermaju on ehitatud põhiliselt Tallinna ja Harjumaale, sekka ka Tartusse. Muidugi on mõni kortermaja kerkinud ka mujale, kuid raskuskese on drastiliselt Tallinna poole kaldu. Ka mahud on võrreldes nõukogude ajaga oluliselt väiksemad. Suuremate linnade ümber on kerkinud Ameerika stiilis eramurajoone ning magusamate kohtade suvila-kooperatiividest on saanud tavapärased elamurajoonid. Kes soovib, nimetab seda Tallinna kuldseks ringiks või rasvavööks. Väljaspool neid piirkondi on kortermajade ehitus jäänud soiku, kuid eramuid veel kerkib. Nii on tekkinud arvestatav lõhe elanikkonna vahel – uue korteri soetamine on võimalik ainult üksikutes kohtades.

Sel sajandil ei ole enam küsimus niivõrd elementaarses, kas kodus on jooksev vesi, pesemisvõimalused ja elekter, vaid ikkagi asukohas ja elamispinna suuruses. Esimese osas sai selgeks, et otsitakse seda kõige paremat asukohta kesklinnas, kus ümbruses vohab rohelus ja olemine on privaatne, kuid samas on kõik käe-jala juures. Otsingud jätkuvad, kuid valikuvõimalused jäävad üha ahtamaks. Taasiseseisvunud Eestis on suurenenud igale inimesele kuuluv elamispinna suurus ja ka tubade arv, kuid viimase kümne aastaga on saanud selgeks, et 30 ruutmeetrit ühe Eesti inimese kohta on küll – just nõnda palju ruumi on kahe järjestikuse rahva ja eluruumide loenduse põhjal olnud Eestis ühe elaniku kohta. Kasv sajandi algusega võrreldes on olnud märkimisväärne, üle kuue ruutmeetri.

Kuigi valdav osa Eesti elanikest elab endiselt nõukogude ajal ehitatud korterelamutes, mis tasapisi amortiseeruvad, on Eesti elanike elamistingimused aasta-aastalt siiski paranenud. Ruumi on rohkem, vesi tuleb üha suuremale hulgale inimestele tuppa kätte ja korteri üürimine ei ole enam patt.

Tutvu rahvaloenduse andmetega elamistingimuste kohta siin. 

Foto: Shutterstock