Kas järgmise rahvaloenduse saame usaldada krattidele?
Maailm tüürib viimastel aastatel üha jõulisemalt edasi kahe suurema trendi rütmis – jätkusuutlikkus ning digitaliseerimine. Pealtnäha pole äsja joone alla saanud, üle kümne aasta toimunud rahvaloendusel nende kummagi suundumusega asja, kuid mõeldes järgmistele loendustele, siis just digivõimekus ja tark ressursikasutus koos registrikultuuri edendamisega määravad meie järgmise rahvaloenduse metoodika, sageduse ja läbiviija.
Nagu teada, siis juba sel korral oli rahvaloendus uuenduslik teekond, kuna toimus esmakordselt e-riigile kohaselt peamiselt registripõhiselt. Kogusime pea kõik vajaminevad andmed enam kui 30 registrist, neis puuduoleva enesehinnangul põhineva info kogusime lühikese vabatahtliku küsitlusega. Lõppkokkuvõttes saime sellega loendatud kõik Eesti inimesed ja hulgaliselt rikkalikke andmeid muuhulgas meie inimeste paiknemise, töötamise, elamistingimuste, hariduse ja palju muu kohta. Olulisemgi veel, et need andmed ei ole jäänud tolmu koguma arhiividesse või statistikaameti andmebaasi. Neid on hakanud kasutama omavalitsused, ettevõtjad, riigi poliitikakujundajad.
Tuleviku mõttes on võtmetähtsusega korras andmehaldus
Nüüd on aga viimane aeg mõelda, kuidas ja mil moel võiksime rahvaloendust läbi viia edaspidi, et andmed oleksid igal ajahetkel võimalikult värsked ning kiirelt kättesaadavad. Olen ise sellest rahvaloenduse kogemusest selgelt mõistnud, et Eesti on valmis üle minema täielikult registripõhisele loendusele. Kutsusime ka rahvaloenduse viimaste andmete avalikustamisel kokku Eesti parimad andmekasutuse eksperdid, et küsida, kes ja kuidas võiks läbi viia loendust tulevikus.
Sellest vestlusest koorus laias laastus välja sama tõdemus, et loendust saaksid läbi viia ka andmekratid või AI ehk tehisintellekt. Selle muutuse oluliseks eelduseks on aga meie registrikultuuri kasvatamine ja korras andmehaldus, mis tagab, et vajalikud andmed on kiiresti leitavad ja ajakohased, need on kvaliteetsed, neid on võimalik omavahel lihtsasti linkida ja taaskasutada. Arvestades, et lähitulevikus nähakse Euroopas vajadust loendusi läbi viia teatud tunnuste lõikes igal aastal, on aina olulisem mõelda, kuidas saame tagada kvaliteetsed andmed sisuliselt igal ajahetkel ilma, et selleks oleks vaja teha suuri lisainvesteeringuid, kulutusi ning koormamata inimesi.
Seega küsimus on pigem selles, kuidas tagame andmete maksimaalse kvaliteedi ning kuidas tõsta inimeste motivatsiooni oma andmeid ajakohase ja korrektsena hoida. Kui osa andmeid on dokumendipõhised ja nendega seonduvaid probleeme pigem vähe, siis andmebaasides on palju ka sellist, mis nõuab inimeste aktiivset panust, et enda kohta käivat aegajalt üle vaadata ja vajadusel uuendada. Osalt on võimalik selliseid kvaliteediküsimusi ilma inimese enda aktiivse sekkumiseta lahendada, näiteks erinevate registrite andmeid ristkasutades ja sellega kaasuvalt ebatäpsusi kontrollides, või siis algoritme ja mudeleid luues ning arendades. Teisalt on siiski oluline ka üksiksiku vastutus oma andmete õigsuse eest.
Registrite korrashoid nõuab inimeste teadlikkuse ja motivatsiooni kasvatamist
Kuidas aga inimesi motiveerida? Üheks variandiks on kasutada piitsa ja prääniku meetodit – näiteks ühildades rahvastikuregistris andmete uuendamise iga-aastase tuludeklaratsiooni täitmise ja maksutulu tagasikandega või tagades sotsiaalteenuste kättesaadavuse vaid juhul, kui elukohaandmed on korrektsed. Teine variant on aeglane järk-järguline teadlikkuse kasvatamine. Siin saame senisest veel enam selgitada, milliste otsuste juures riik kogutud andmeid kasutab ning millised teenused muutuvad inimestele seeläbi paremaks.
Ideaalis võiks kinnistuda arusaam, et andmete korrahoid registrites on meist igaühe asi ning riigi parema toimimise, samas ka halduskoormuse vähendamise seisukohalt ülioluline. Andmekultuuri viljelemine algab koolist, kodust ja töökohalt ning võiks ja saab kujuneda samavõrd normaalseks kui täna oma terviseandmete jagamine äppidele või nutiseadmetele. Näiteks põhjamaades on tänaseni inimeste jaoks elementaarne, et nad hoiavad oma elukoha andmed riiklikes registrites ajakohasena, Eestis „takistab“ õigete elukohaandmete esitamist sageli mõne hüvega seotud motivaator – näiteks lasteaiakoht, konkreetse omavalitsusega seotud soodustused või soov toetada oma päritoluga seotud kodukohta suurema maksutuluga.
Ühes olid aga ka eelpool nimetatud andme-eksperdid ühel nõul – paarikümne aasta pärast ei käi rahvaloendajad logoga mütsides ja sallides enam inimeste ukse taga, vaid kui vaja, teeb selle töö ära kratt või virtuaalne assistent. Veelgi uhkem, kui jõuaksime siiski selleni, et küsitleda pole üldse vaja, sest andmed on juba olemas ja saame olemasolevat taaskasutada.
Kratiteenus on ka väiksema keskkonnajalajäljega
Kui usaldame andmekogumise masinatele või tehisintellektile, siis pole kahtlust, et see võimaldab kogutud andmeid taaskasutada ja hoida kokku ressursse. Nagu alguses viitasin, siis jätkusuutlikkus on teine suurem suundumus lähikümnendil. Sellega peab arvestama ka rahvaloendus, mis digitaalse andmekorjega säästaks oluliselt keskkonda, aega ja raha. Rääkimata sellest, et see võimaldab andmeid vajaduspõhiselt kasutada ükskõik millisel ajahetkel, ka siis kui meil on samal ajal väljakutseks lahendada koroonakriis või käib sõda Ukrainas.
Olen üsna kindel, et vanal, ukselt uksele küsitluse meetodil järgmist rahvaloendust enam ei korraldata. Kas see toimub täielikult registripõhiselt, krattide poolt läbi viiduna või veel osaliselt e-ankeedi abil, on lähima aasta arengute ning meie andmekirjaoskuse ja registrikultuuri kasvatamise küsimus. Lõppenud loendusega saime kinnitust, et oleme suutelised usaldusväärseks andmekogupõhiseks rahvaloenduseks ning valmis täiesti õmblusteta loenduseks.