Kaia Oras: Kuidas mõõta elevanti?

Tuntud lugu “Viis pimedat ja elevant” räägib mõistuloo viiest pimedast mehest, kes kirjeldavad elevanti. Igaüks neist annab erineva kirjelduse (puutüvi, köis, sein, lehvik, madu) ja nad kõik saavad tulemuseks väga erineva arusaama elevandist, sest nad kogevad vaid väikest osa  tervikust. 

Keskkonnaprobleemid on keerulised ja mitmetahulised nagu elevant kõnealuses loos ­­­– teadlased keskenduvad teaduslikele tahkudele, poliitikud regulatsioonidele ja poliitikasuundumustele, ettevõtted näevad ennekõike majanduslikke mõjusid. Kodanikuühiskond on seni aga keskendunud sotsiaalsetele ja tervisemõjudele.  Kirjeldatud näites on kõikidel osapooltel omad perspektiivid, läbi mille nad probleeme mõistavad. Erinevate perspektiivide mõistmise olulisus tõuseb teravalt esile seal, kus on oluline andmeid analüüsida – erinevaid vaatenurki kombineerides saame probleemidest täpsema ja terviklikuma arusaama. 

Tõenduspõhises maailmas on andmed kriitilise tähtsusega. Nii on ka keskkonna- ja majanduspoliitika kujundamisel võtmesõnadeks andmete ja teadmuspõhisus, mis viitab, et otsuste ja strateegiate kujundamisel kasutatakse süstemaatiliselt andmeid ja nende analüüsi. See tähendab, et organisatsioonid ja üksikisikud tuginevad oma tegevustes ja otsustes faktidele ja tõenditele, mitte vaid intuitsioonile või kogemustele. 

Keskkonnaandmetel on oluline roll keskkonna- ja arenguprotsesside seirel

Keskkonnaandmed on hädavajalikud, et teadlikult ja tõhusalt jõuda lähemale keskkonna ja arengu, aga ka laiemalt jätkusuutliku arengu eesmärkide saavutamisele. Sealjuures on olulised nii juhtnäitajad ise (näiteks ressursitootlikkus, ringleva materjali määr, kasvuhoonegaaside netoheide) kui ka nende aluseks olevad andmestikud. Juhtnäitajad on olulised selleks, et üldistatult hinnata, kui edukalt sihtide poole liigutakse, näitajate taga olevad detailsed andmestikud on aga olulised selleks, et mõista suundumuste taga olevaid mõjureid: üksikute komponentide osa või majandussektoreid, kust mõju pärineb.

Ülemaailmses säästva arengu tegevuskavas, mis keskendub olukorra parandamisele nii majandus-, sotsiaal-, kui ka keskkonnavaldkonnas, on keskkonnaandmed olulisel kohal vähemalt kuue eesmärgi seires 17-st. Nii on keskkonnaandmetel oluline koht näiteks puhta joogivee ja kestliku veemajanduse (6.), metsade kestliku majandamise saavutamisel (15.) kui ka kliimamuutusega võitlemisel (13.).

Kui ühelt poolt on andmed aluseks valitsustele, et teha teadmusel põhinevaid otsuseid, mis toetavad säästvat arengut ja keskkonnakaitset, siis teisalt on sama oluline ka avalikkuse kaasamine: keskkonnaandmete levitamine aitab luua teadlikkust keskkonnaprobleemidest ja nende lahendamise võimalustest.  Nii on oluline, et keskkonnaandmeid jagataks nii lihtsamas kui ka üksikasjalikumas vormis, visualiseeritud kujul ja ka nii-nimetatud „rätsepaülikondadena“, milles koostatakse statistika üksikute tarbijate spetsiifilistest soovidest lähtudes.

Abiks on üldistavad raamistikud 

Kuigi tundub, et keskkonnaandmeid pole olnud kunagi liiga palju, oleme digitaliseerunud maailmas jõudnud olukorda, kus andmete hulk on eksponentsiaalselt kasvanud. 

Kuigi ühelt poolt on andmete kättesaadavus suurenenud, on  andmetes orienteerumine tarbijale järjest keerulisem. Seda nähtust võib kirjeldada väljenditega “uppumine andmetesse” või “andmete üleküllus”. Palju detailset teadmust on väljakutseks haldamisele, töötlemisele, tõlgendamisele kui ka kommunikatsioonile. Järjest enam on vaja lihtsustada ja visualiseerida ning esitada andmeid andmelugudena. 

Lisaks on keskkonnaandmed ka oma loomult väga mitmekesised. Keskkonnaandmete  süstematiseerimiseks kasutatakse mitmeid raamistikke. Näiteks ÜRO-l on lai, kõikehõlmav keskkonnastatistika arendamise raamistik FDES, milles iga andmestik leiab endale loogilise koha. Raamistik pakub organiseerimisstruktuuri keskkonnastatistika kogumiseks ja koostamiseks riiklikul tasandil, koondamaks andmeid erinevatest asjakohastest valdkondadest ja allikatest.

Euroopa Keskkonnaagentuur on kutsunud ellu keskkonna indikaatorite süsteemi,  mis kasutab põhjus-tagajärg seoseid  (DPSIR) ning mis jaotab keskkonnaindikaatorid viide rühma, et kirjeldada seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel: keskkonnaprobleeme tekitavad mõjurid (D), keskkonnakoormus (P), seisund (S),  mõju (I) ja vastus (R). See põhjus-tagajärg seoste raamistik on juba aastaid olnud kasutusel keskkonnafenomenide lahti mõtestamisel ning poliitika kujundamisel tänu oma universaalsele struktuurile. 

Endine Euroopa komisjoni esimees ja oluline kliimapoliitika edendaja José Manuel Barroso on öelnud, et ei piisa sellest, kui räägime vabadusest, kliimamuutustest, tervisest, julgeolekust ja keskkonnast. Ta on rõhutanud, et me vajame laialdaselt aktsepteeritud suhtlusvahendeid, mis näitavad edusamme nendes valdkondades. Üheks selliseks katseks luua universaalseid kommunikatsioonivahendeid ja lihtsustada tarbijate jaoks andmepõhist orienteerumist jätkusuutliku arengu temaatikas on ÜRO säästva arengu egiidi all loodud säästva arengu indeks, mis võimaldab hinnata riikide edu nii üksikute indikaatorite ja eesmärkide põhjal kui ka lisaks väga üldistatult iga riigi suhtelist edukust säästva arengu näitajate indeksi skaalal. Eesti on selles pingereas 15. positsioonil. Sellised kõrgelt agregeeritud näitajad on ühelt poolt väga lihtsustavad, teiselt poolt aga piisavalt lihtsad, et hakata elama oma elu. Täiendavateks näideteks suurtest lihtsustustest on ökoloogiline jalajälg või siis ka hoopis analoogid majanduspoliitika seire valdkonnast: sisemajanduse kogutoodang või tarbijahinnaindeks, mis on küll laialdaselt kasutusel ja jälgitavad, kuid mille tegelikku sisu teavad siiski vaid eksperdid. 

Keskkonna ja majanduse piirimaile on loodud keskkonnamajandusliku arvepidamise raamistik UN SEEA (System of Environmental-Economic Accounting), mis lõimib keskkonnaandmed rahvamajanduse arvepidamise süsteemiga, pakkudes nii terviklikku ülevaadet keskkonna ja majanduse vastastikustest mõjudest. SEEA on oluline keskkonnakaalutluste integreerimiseks majanduspoliitikasse, pakkudes terviklikku ülevaadet sellest, kuidas majandustegevus mõjutab keskkonda ja vastupidi. Rahvusvaheliselt aktsepteeritud raamistikuna loob SEEA  aluse järjepidevatele ja võrreldavatele keskkonna-majandusandmetele riikide vahel, mis hõlbustab globaalset koostööd ja võrdlusuuringuid keskkonnavaldkonnas.

Järjest olulisemad on mudelid ja seosed

Globaalsete keskkonnaprobleemide teadvustamise ajastul on järjest olulisemad sellised  üldistavad mudelid, mis vaatavad ühiskonna ja keskkonna vastasmõjusid suuremas plaanis ja seda nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil.

Planetaarsete piiride mudel on 2009. aastal teadlaste poolt välja töötatud raamistik, mis määratleb ohutud piirid, mida inimkond ei tohiks ületada, et säilitada Maa ökosüsteemide funktsionaalsus ja tagada inimkonna tulevik. Praeguse seisuga on üheksast planetaarsest piirist inimkond kuus ületanud:  kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris, liikide väljasuremise määr, toitainete (lämmastiku ja fosfori) juurdevool ökosüsteemidesse, looduslike alade muutmine põllumajandusmaaks,  mageveevarude ammendumine ja mürgiste ainete kogunemine keskkonda. Ookeanide hapestumine on samuti kriitilise piiri lähedal. Kuigi planetaarsete piiride mudel toob välja, et inimtegevus on ületanud Maa taluvuspiirid mitme indikaatori puhul, ei anna see mudel infot keskkonnamõju allikate kohta ja ei võimalda seostada probleeme nende allikatega.

Üha enam rahvusvahelist tuntust kogunud Kate Raworthi nii-nimetatud sõõrikumudel toob kujundlikult välja, et majandus peab mahtuma keskkonda: üks ring on sotsiaalne alus, mis tagab inimeste põhivajadused (nt toit, tervishoid) ja teine ring on ökoloogiline lagi, mis väldib keskkonnapiiride ületamist (nt planetaarsed piirid). Eesmärk on elada nende kahe ringi vahelises nii-nimetatud pehmes sõõrikupuhvris, rahuldades inimkonna vajadused keskkonda kahjustamata ning planeedi piiranguid ületamata. David Attenborough, tuntud keskkonnamõtleja ja eestkõneleja, on tähtsustanud just seda mudelit ja öelnud, et  jätkusuutlikkus kõiges peaks olema meie liigi filosoofia ning et sõõrikumudel peaks olema meie kompass sellel teekonnal. Inspireerituna sõõrikumudelist on planetaarsete piiride kontseptsiooni loojad  astunud sammu edasi, asetades skemaatiliselt sotsiaalmajandusliku sfääri edu eesmärgid ökoloogilise tasakaalu eesmärke peegeldavate teemade piiridesse. Sellise mudeli täitmine andmetega nii,  et oleksid kaasatud keskkonnaprobleeme esile kutsuvad mõjurid kui ka oleksid arvesse võetud planeedi piirid, on praegu veel käeulatusest väljas, küll aga võimaldab keskkonnamajandusliku arvepidamise raamistik detailsemalt analüüsida majandustegevuse ja keskkonna piirimaal toimuvat.

Keskkonnamajanduslikud arvepidamised kui oluline tööriist

Keskkonnaprobleemid on mitmenäolised ja paljude seostega, seetõttu on oluline kaardistada ja analüüsida ning seirata neid erinevatest ja laiematest vaatenurkadest, säilitades samal ajal süsteemi keskkond-majandus-sotsiaalsfäär komplekssuse ning detailsuse ja seosed andmestikes.  Statistikaamet seob riikliku statistika tegijana rahvamajanduse arvepidamise süsteemiga (sisemajanduse kogutoodangu arvestus) ka sotsiaal- ja keskkonnadimensiooni, mis laiendab majandusliku ja sotsiaalse progressi mõõtmist, kaasates keskkonnaga seotud aspektid. 

Endise Euroopa statistikaameti Eurostati juhi Walter Radermacheri eestvedamisel töötati välja juba eespool mainitud üleilmne keskkonnamajandusliku arvepidamise raamistik, mis loob seoseid majanduse ja keskkonna piirimail. See lisab traditsioonilisele rahvamajanduse arvepidamise süsteemile keskkonnamõjude kvantifitseerimise moodulid. Selline hübriidne süsteem aitab paremini mõista ja detailsemalt analüüsida majandustegevuse mõjusid keskkonnale, teisalt aga ka eristada majanduses meetmeid, mida võetakse kasutusele keskkonna kaitsmiseks (näiteks keskkonnakaitsekulutused, keskkonnamaksud, toetused, rohemajandus). Samuti pakuvad keskkonnamajanduslikud arvepidamised võimaluse kajastada keskkonnaga seotud voogusid rahvamajanduse piirides. Näiteks võimaldab materjalivoo arvepidamine hinnata kogu majandust läbivat materjalivoogu (joonis 1), eristada selle sees ringleva materjali määra ning tuua ka välja piiriülesed materjalivood ning konstrueerida väga üldistavaid näitajaid nagu näiteks ressursitootlikkus. 

Ressursitootlikkus väljendab ühe ühiku lisandväärtuse tootmiseks kuluva materjali kogust riigis, näitajal on seatud sihttase strateegias Eesti 2035. Näitaja andmed koostatakse rahvusvaheliselt võrreldava metoodika alusel. Üldistatult avaldatakse näitaja andmed koos teiste oluliste arengukavade näitajatega näiteks Tõetammel (joonis 2).

Kuidas andmeid mõista ja need tööle panna?

Donella Meadows, keskkonnateadlane ja ikoonilise teose “Kasvu piirid” kaasautor, on kasutanud lugu elevandist ja viiest pimedast mehest rõhutamaks, kuidas erinevad teaduslikud ja poliitilised vaatenurgad võivad viia erinevate järeldusteni. Meadowsi sõnul on oluline mõista, et igaüks meist näeb ainult osa suuremast keskkonnaprobleemistike pildist, ja ainult koostöös saame näha tervikut. 

Võrreldav on olukord keskkonnavaldkonna andmestikega, kus igaüks kätkeb vaid teatavat osa keskkonnainfost. Andmete kättesaadavaks tegemine läbi andmeportaalide ja jagamine ning erinevate valdkondade andmestike integreerimine on oluline. Integreeritud andmestikud on üks samm andme- ja teadmuspõhise otsustuse teel:  eri perspektiive kombineerides on lootust saada täielikum arusaam keskkonnaprobleemide olemusest ning nende seostest ja leida keskkonnaprobleemide lahendamiseks sotsiaalmajanduslikult tasakaalustatud lahendused. Üheks selliseks valdkondade ühendajaks, mis eeldab integreeritud andmeanalüüsi, on keskkonnamajanduslike arvepidamiste süsteem. 

Radermacher on rõhutanud, et lisaks teadlaskonnale, poliitikutele ning statistikutele peaksid statistika loomisse ja kasutamisse olema aktiivsemalt kaasatud ka kodanikud. Seetõttu on lihtsustamine ja lugude loome võtmetähtsusega. Radermacher on öelnud tulevikku vaatavalt, et lisaks võivad  kaasloome ja kaasproduktsioon aidata ületada lõhet tehniliste ekspertide ja laiema avalikkuse vahel. Ilmselt just arvukas ja järjest enam informeeritud kodanikkond ja nende ühendused saavad läbi teadmuspõhise ja nn igaühe looduskaitse ka koguda ja jagada keskkonna andmeid, luua partnerlusi teadusasutuste ja riigiasutustega, korraldada haridusprogramme ja kampaaniaid, osaleda avalikes aruteludes ja lobitöös, et edendada andme- ning teadmuspõhise keskkonnapoliitika kujunemist ja rakendamist. 

Elevanti mõõtnud viie pimeda mõistujutu filosoofilise allegooria sõnum on, et erinevaid vaatenurki ja kogemusi kombineerides saab saavutada terviklikuma ja täpsema arusaama tegelikkusest. Samuti illustreerib see vajadust interdistsiplinaarse koostöö ja avatud meele järele.