Jagatud lapsed ja jagatud vanemad
Eesti on Euroopas juba aastakümneid silma paistnud suhteliselt suure lahkuminevate kooselude arvu poolest. Ühtlasi tähendab see, et siin on sarnaselt teiste Põhjamaadega küllaltki palju kärgperesid ja lapsi, kelle vanemad ei ela üheskoos. Et saada rohkem teada selliste laste ja vanemate kohta, kes ühes majapidamises ei ela, uuriti 2021. aasta sotsiaaluuringus (nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides) muuhulgas kärgperede elukorralduse kohta.
Uuringus osalenud lapsevanematelt küsiti, kelle juures lapsed elavad, kui tihti nad teises leibkonnas elava vanemaga suhtlevad, kellel on hooldusõigus ja muudki kärgpereelu puudutavat. Ilmnes, et selliseid peresid, kus kasvab kuni 17-aastaseid lapsi, kelle üks vanematest elab eemal, on Eestis umbkaudu 32 000. Enam kui kahel kolmandikul juhtudest puudutab vanema eemal elamine vaid ühte last leibkonnas, 27%-l leibkondadest kahte last ning vaid 5%-l juhtudest kolme või enamat last. On tüüpiline, et laps elab koos emaga; isaga koos elavaid lapsi (kelle ema elab eemal) on vaid kümnendik.
Kui palju aega kulub ühe vanema juurest teise juurde jõudmiseks?
Vanematelt, kes ei ela oma lapse või lastega igapäevaselt koos, uuriti, kui palju aega kulub neil tavaliselt lapse juurde jõudmiseks (uksest ukseni). Teadusuuringutes on leitud, et lapse heaolule on enamasti kõige parem, kui ta saab suhelda piisavalt mõlema vanemaga. Seega võiks olla hea, kui vanemad ei ela üksteisest väga kaugel. Ka vanematel võiks sel viisil olla lihtsam vanemlikke kohustusi jagada ning töö- ja pereelu ühitada. Vastustest selgus, et 48% eemal elavatest Eesti lastest elavad oma teisest vanemast kuni poole tunni tee kaugusel. Rohkem kui kolme tunni tee kaugusel vanemast elas 13% lastest.
Silma paistab, et üldiselt elavad eestlased oma eemal elavatest lastest kaugemal kui mitte-eesti rahvusest vanemad. Eestlastest elas lapsele lähedal ehk kuni poole tunni tee kaugusel 45%, mitte-eestlastest aga 68% vanematest. Võimalik, et selline erisus tuleneb asjaolust, et muust rahvusest inimesed on Eestis pigem kontsentreerunud teatud kindlatesse piirkondadesse Harju ja Ida-Viru maakonda, kus pikemad elukohtade vahelised teepikkused polegi tavalised.
Eemal elava lapsega suheldakse rohkem tehnoloogia vahendusel
Vanemad, kelle laps elab kõnealuse vanema leibkonnast eemal, märkisid uuringus, kui sagedasti nad lapsega suhtlevad. Seejuures eristati elektrooniliselt vahendatud suhtlust (telefoni või arvuti teel kontaktis olemine, telefonikõned, tekstsõnumid, Skype jms) ning füüsiliselt koos ajaveetmist (eined, mängimine, kodused tööd, jalutuskäigud, vestlused, reisimine jne).
Selgub, et kaks kolmandikku vastajatest suhtleb oma eemal elava lapsega telefoni või arvuti teel vähemalt korra nädalas. Kümnendikuga lastest ei suhtle uuringus osalenud vanemad mitte kunagi elektrooniliselt. Aktiivseid tegevusi leibkonnast eemal elava lapsega tehakse tunduvalt harvemini kui ollakse kontaktis telefoni või arvuti teel. Ligi kolmandikuga lastest teevad eemal elavad vanemad aktiivseid tegevusi vähemalt korra nädalas, samuti kolmandikul juhtudest alla ühe korra kuus või mitte kunagi.
Siin tuleb aga arvesse võtta, et Eestis on tavapärane vanemate ühine hooldusõigus. Sellest tulenevalt veedavad veidi rohkem kui pooled lapsed vähemalt ühe öö kuus ka eemal elava vanema juures. Mida tihedamini päriselt kohtutakse, seda väiksem võib olla vajadus vahendatud suhtluse järele.
Kokkuvõttes võib tekkida küsimus, kas osapooled on sellise elukorraldusega rahul. Selleks küsiti vastajatelt, kas nad veedavad enda hinnangul leibkonnast eemal elava lapsega piisavalt aega. Rohkem kui pooled küsitletutest (60%) vastasid sellele küsimusele eitavalt. Sama küsimus esitati ka kõigile lapsevanematele (mitte vaid nendele, kelle lapsed elavad eemal) nende leibkonnas elavate laste kohta. Kõigi lapsevanemate seas oli eitavate vastuste osakaal oluliselt väiksem, vaid 9%. Vähese ühise aja veetmise põhjusena toodi kõige sagedamini välja vanema töötamist ja lapse huvipuudust, eraldi elavate vanemate puhul aga justnimelt lahus elamist.
Ülevaade on koostatud 2021. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmete põhjal. Artiklis on osaliselt kasutatud ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo tellimusel tehtud analüüsi tulemusi.