Sotsiaalse kaitse kulutused on tõusuteel

2018. aasta alguse seisuga oli Eestis umbes 375 600 pensionäri, kellest suurema osa (81%) moodustasid vanaduspensionärid. Kui varasematel aastatel on pensionäride koguarv pidevalt suurenenud, siis võrreldes eelmise aastaga vähenes see 2018. aasta alguseks rohkem kui 41 000 pensionäri võrra. Sellest tingituna vähenes ka pensionäride osatähtsus kogurahvastikus (28,5%) kümne aasta tagusele tasemele. Selle muutuse taga on 2016. aasta töövõimereform, mille tõttu on töövõimetuspensioni saajate arv ja nende osatähtsus kõigi pensionäride seas jõudsalt vähenenud. Kui 2017. aasta alguses oli Eestis ligikaudu 95 000 töövõimetuspensionäri, kes hõlmasid peaaegu neljandiku kõigist pensionäridest, siis aasta hiljem oli neid 41% vähem ja nende osatähtsus kõigi pensionäride hulgas oli vähenenud 15%-ni. Uue metoodika järgi hinnatakse senise töövõimetuse asemel inimestel vähenenud töövõimet. 2017. aasta lõpuks oli Eestis 43 900 vähenenud töövõimega inimest, kellest ligi kolmandikule oli määratud puuduv töövõime.

Keskmine pension suurenes endiselt, kusjuures võrreldes eelnenud aastatega oli 2017. aastal pensionitõus kiireim ja saavutas kriisijärgsete aastate kõrgeima taseme. 2017. aastal suurenes keskmine pension 7%. Keskmine vanaduspension ületas 400 euro piiri ja kasvas aastaga 19 eurot. Kui 2016. aastal sai vanaduspensionär keskmiselt 386 eurot kuus, siis 2017. aastal juba 405 eurot kuus. Keskmine töövõimetuspension oli 233 eurot (13 eurot rohkem), toitjakaotus­pension 197 eurot (10 eurot rohkem) ja rahvapension 137 eurot kuus (11 eurot rohkem).

Eluea pikenemise ja rahvastiku vananemise tõttu suureneb vajadus täiskasvanute hoolekande­teenuste järele. 2016. aastal pakkus erihoolekandeteenuseid 145 ja väljaspool kodu üldhooldusteenuseid 152 asutust. Viimase kümne aasta jooksul on hoolekandeteenuse pakkujate arv suurenenud ligi 50%. 2016. aastal lisandus 20 asutust (enamik neist osutasid erihoolekandeteenuseid). Hoolekandeteenuste täiskasvanud kasutajaid oli aasta lõpu seisuga 13 200 (sh erihoolekande­teenuste kasutajaid peaaegu 5600) ehk ligi 4% rohkem kui aasta varem. Lastele osutas 2016. aastal asenduskoduteenust 39 asutust, teenust kasutas alla 1100 lapse. Kui viimastel aastatel on laste arv asenduskodudes püsinud enam-vähem samal tasemel, siis võrreldes kümne aasta taguse ajaga on selle teenuse kasutajaid jäänud 35% vähemaks.

Puudega inimeste arv suureneb endiselt. 2018. aasta algul oli Eestis 153 000 puudega inimest, kes moodustasid 11,6% kogurahvastikust. 2017. aastal lisandus üle 3000 puudega inimese, viimastel aastatel on nende arv suurenenud ligi 2% aastas. Puudega inimeste osatähtsus on suurim vanemaealiste hulgas. 2018. aasta algul oli neljandik vähemalt 55-aastastest puudega, samal ajal oli alla 25-aastaste seas neid vaid 5%. Puudega inimeste sotsiaaltoetusteks maksti 2017. aastal üle 67 miljoni euro – 4% rohkem kui 2016. aastal.

Pärast 2009. aasta haiguspäevade reformi, mil ravikindlustushüvitiste arv vähenes aastaga enam kui kolmandiku võrra, on hüvitiste arv püsinud suhteliselt stabiilsena. 2017. aastal maksti erinevaid hüvitisi 506 000 korral, mis on 5% eelmisest aastast vähem. Enam kui poole kõigist hüvitistest hõlmasid haigushüvitised, neljandiku hooldushüvitised ja ligi viiendiku hambaravi­teenuse hüvitised. 2017. aastal esitati ligi 94 000 hambaravi- ja proteesihüvitise avaldust. Võrreldes viimase viie aastaga on hambaravihüvitiste arv vähenenud peaaegu kolmandiku võrra. Seda on mõjutanud muudatused hambaravi hüvitise korralduses: 1.07.2017 rakendus uus täiskasvanute hambaravihüvitise kord. Hüvitiste arv pole suurenenud, sest paljud hambaravikliinikud pole sõlminud haigekassaga selle teenuse osutamise lepingut. Ravikindlustushüvitiste maksmiseks kulus 2017. aastal 151 miljonit eurot, mis oli 8% mullusest enam. Suurima osa neist väljamaksetest moodustasid haigus- ja sünnitushüvitised (vastavalt 43% ja 32%). Kulud hambaravihüvitistele märgatavalt ei muutunud ja püsisid endiselt 9 miljoni euro juures. Erinevad hüvitised hõlmasid kohustusliku ravikindlustuse kuludest veidi rohkem kui kümnendiku.

Koos töötute arvuga on pärast majanduskriisi vähenenud vajadus tööturutoetuste järele. Pärast 2011. aastat on nii töötutoetuse kui ka töötutele makstavate hüvitiste saajate arv püsinud üsna stabiilsena ja on viimasel aastal olnud kerges langustrendis. 2017. aastal sai töötuskindlustushüvitist 27 400 inimest, mis on 7% vähem kui mullu. Võrreldes 2010. aastaga, mil töötus oli haripunktis (töötuse määr oli 16,7%), oli töötuskindlustust vaja üle kahe korra harvemini. Töötutoetust maksti 2017. aastal 23 500 inimesele (5% vähem võrreldes 2016. a), koondamise korral makstavat kindlustushüvitist 5700 inimesele (28% vähem) ja tööandja maksejõuetuse hüvitist 1300 inimesele (19% vähem). Keskmine töötuskindlustushüvitis oli 2017. aastal 378 eurot kuus ehk 12 euro võrra rohkem kui aasta eest. Koondamisel maksti hüvitist keskmiselt 1757 eurot ja tööandja maksejõuetuse korral keskmiselt 2586 eurot.

Tööturumeetmeid kasutatakse järjest enam. 2017. aastal osaleti Eesti Töötukassa pakutavates tööturuteenustes ja -programmides ligi 117 000 korral, mis on 14% rohkem kui 2016. aastal (oluline on tähele panna, et üks inimene võib kasutada ka mitut teenust või programmi). Nii nagu varasematel aastatel olid kõige populaarsemad teenused töötute karjäärinõustamine ja tööturukoolitus, mis mõlemad hõlmasid kõigist programmidest kuuendiku. Järjest enam on suurenenud töötavatele ja mitteaktiivsetele inimestele mõeldud teenuste kasutamine. Karjäärinõustamist sellele sihtrühmale kasutati enam kui 14 000 korral, mis on üle kolmandiku mullusest sagedam. 2017. aastal lisandus mitu uut teenust, mis aitavad ennetada töötuks jäämist ja toetavad tööandjaid töötajate oskuste arendamisel. Lisandunud meetmed olid töötajate täiendus- ja ümberõpe koolituskaardiga, tasemeõppes osalemise toetus ja koolitustoetus tööandjale. Uusi meetmeid kasutati 1300 korral. Vähenenud töövõimega inimesed osalesid koolitustel 17 000 korral, kõige rohkem osaleti tööalastel koolitustel, tööalasel rehabilitatsioonil ja proovitööl.

2016. aastal suurenenud toimetulekutoetuse saajate arv hakkas aasta hiljem uuesti vähenema. 2017. aasta jooksul rahuldati toimetulekupiiri tagamiseks 88 700 toimetulekutoetuse taotlust, mis on viimase üheksa aasta väikseim taotluste arv. Mullusega võrreldes oli taotlusi kümnendiku võrra vähem. Toetust saanud leibkondade arv vähenes 1200 leibkonna võrra, jõudes 14 100-ni. Toimetulekutoetusteks makstud summa kokku vähenes võrreldes 2016. aastaga 2,8 miljoni euro võrra, kuid võrreldes 2015. aastaga oli toetuseks makstud summa 2,8 miljoni euro võrra suurem. Toimetulekupiiri tagamiseks makstud toetuse keskmine suurus ühe taotluse kohta oli 206 eurot, mis on suuruse poolest 2016. aasta järel teisel kohal. Peale toimetulekupiiri suuruse mõjutasid 2017. aastal toetuse saajate arvu ja toetusteks maksud summasid veel leibkondade elujärje ja tööturunäitajate paranemine (töötuse määr oli viimase 9 aasta madalaim, tööhõive määr 20 aasta kõrgeim) ning lisandunud toetused.

Perede ja lastega seotud toetuste ja hüvitiste maksmise korras on tehtud mitu muudatust, seetõttu on viimase kolme aasta jooksul peretoetusteks makstav summa järsult suurenenud. 2017. aastal kulus erinevateks toetusteks (lapsetoetus, vanemahüvitis, sünnitoetus, lapsehooldustasu jm) kokku 446,7 miljonit eurot, mida oli 14% rohkem kui 2016. aastal ja koguni 68% rohkem kui 2014. aastal. Enamiku toetuse saajate arv on jäänud peaaegu samaks. 2017. aastal jõustunud muudatustest puudutas suurim lasterikkaid peresid. Kolme kuni kuue lapsega perekond sai alates 1. juulist 2017 olemasolevale lapsetoetusele juurde veel 300 eurot kuus. Vähemalt seitsmelapseliste perede toetus kasvas 400 euroni kuus. Lasterikastele peredele lisatoetuse maksmiseks kulus 33,8 miljonit eurot, mis moodustas 8% kogu peretoetuste eelarvest. Kõige suurem osa ehk peaaegu pool peretoetustest maksti vanemahüvitisteks ja üle kolmandiku lapsetoetusteks.

Sotsiaalkaitsekulutused on endiselt tõusuteel. Kogukulutuste arvestamisel kasutatakse Eurostatis välja töötatud Euroopa integreeritud sotsiaalkaitsestatistika süsteemi (ESSPROS; andmed edastatakse N + 2 aasta juuni lõpuks). 2015. aastal kulutati Eestis sotsiaalkaitsele 3,33 miljardit eurot. Võrreldes 2014. aastaga suurenesid kulutused 11% ja see oli majanduskriisi järgsete aastate kiireim kasv. Tehtud kulutused hõlmasid 16,4% SKP-st, mis oli samuti viimase viie aasta suurim osatähtsus. Euroopa Liidu riikide võrdluses jäi Eesti pigem sotsiaalkaitsele vähem kulutavate riikide hulka. Kõige suuremad sotsiaalkaitse kogukulutused SKP-s olid 2015. aastal Prantsusmaal (33,9%), Taanis (32,3%) ja Soomes (31,6%). Kõige väiksem oli sotsiaalkaitse osatähtsus Türgis, Rumeenias ja Lätis, kus see näitaja jäi alla 15%. Sotsiaalkaitsekulutused ühe elaniku kohta olid Eestis 2015. aastal 2530 eurot. Euroopa Liidu riikidest kulutas sotsiaalsele kaitsele enim Luksemburg (20 100 eurot elaniku kohta) ning vähim Bulgaaria (1100 eurot elaniku kohta).

Sotsiaalne kaitse hõlmab avaliku või erasektori pakutavat rahalist abi ja teenuseid, mille ülesanne on aidata üksikisikutel ja leibkondadel toime tulla sotsiaalsete probleemide ja riskide korral – leida töökohti, suurendada tootlikkust, investeerida tervisesse ning kaitsta vananevat elanikkonda. Sotsiaalkaitsesüsteemid aitavad vähendada ebavõrdsust ja vaesusesse langemise ohtu, tagades puuduses inimestele vähemalt algtasemel sissetuleku, väärtustades tasustamata tööd ja tagades kindlustunde tulevikuks. Kuigi paljudele ei pruugi pakutavast abist piisata, ei tohi samas ka tekkida olukorda, kus toetustest elamine võimaldab töövõimelistel inimestel saada töötamisega võrdset või suuremat sissetulekut. Sotsiaalse kaitse meetmete eesmärk on eelkõige tagada inimeste võimalikult suur iseseisvus ja toimetulek.

Sotsiaalset kaitset korraldatakse peamiselt sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande kaudu. Sotsiaalkindlustusskeemid tagavad sotsiaalsete riskide (töö kaotus, haigus, lapse sünd, töövõimetus, vanadus) korral regulaarsete sissemaksete eest abivajajatele sissetuleku. Sotsiaalhoolekanne on mõeldud ühiskonna kõige haavatavamate liikmete elujärje parandamiseks ja vaesuse ära hoidmiseks. Sotsiaalse kaitse statistika põhineb administratiivsetel andmeallikatel. Statistikaametile esitavad andmeid Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Eesti Haigekassa ja Tööinspektsioon.