Tööhõive määr oli 2017. aastal rekordkõrge

Tööturu olukorra hindamisel on olulised näitajad töötuse määr, tööhõive määr ja tööjõus osalemise määr. Need näitajad paranesid 2017. aastal peaaegu kogu aasta jooksul ja olid eelnenud aasta samadest näitajatest kvartalite võrdluses enamasti ees. Eesti töötuse määr on olnud langustrendis alates 2010. aastast, mil koguni 16,7% tööjõust oli tööta ja otsis aktiivselt tööd. Töötuse määr oli 2016. aastal 6,8% ja 2017. aastal 5,8%. Eesti näitaja oli 2017. aastal EL-i keskmisest (EL-28) 1,8 protsendipunkti madalam. Madalaim töötuse määr oli Tšehhil (2,9%) ja kõrgeim Kreekal (21,5%, vahe Eestiga oli 15,7 protsendipunkti).

Töötuid oli Eestis hinnanguliselt 40 300, kellest pea iga kolmas oli tööd otsinud kauem kui 12 kuud. Aastaga vähenes töötute arv 6400 võrra, seejuures pikaajaliste töötute arv vähenes 1300 võrra. Pikaajalisel töötul on suurem risk sattuda vaesusesse. Meeste pikaajalise töötuse määr oli suurem kui naistel (vastavalt 2,2% ja 1,6% tööjõust). Peale tööotsijate arvu vähenemise oli 2017. aastal vähem ka neid, kes olid kaotanud lootuse tööd leida. Eestlaste töötuse määr oli 2017. aastal 4,4% ja mitte-eestlastel 8,8%.

Vabasid töökohtasid oli 2017. aastal igas kvartalis üle 10 500, nii palju oli neid viimati majandusbuumi ajal. Vabad töökohad kipuvad aga olema tööotsijaile ebasobivas asukohas, peale selle on töö saamisel takistuseks vajalike oskuste puudumine. Madala haridustasemega (põhihariduse või sellest madalama haridusega) tööealiste töötuse määr oli 10,9%, samal ajal oli kolmanda haridustasemega inimeste seas töötuse määr vaid 3,2%. Tööturu heaks käekäiguks on oluline, et õpingutega jõutaks vähemalt keskhariduse omandamiseni. 2017. aastal oli 18–24-aastaste madala haridusega õpinguid mittejätkavate noorte osatähtsus 10,8%, seega ei jõutud veel strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgini vähendada 18–24-aastaste madala haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte osatähtsust 9,5%-ni.

Tööhõive määr (kui suur osa tööealisest rahvastikust on tööga hõivatud) tõusis aastaga 1,9 protsendipunkti ja oli 2017. aastal 67,5%, mis on viimase 20 aasta kõrgeim näitaja. Hõivatute arv suurenes 14 000 võrra ja jõudis hinnanguliselt 658 600-ni. Hõivatute arv on suurenenud nii töötuse vähenemise kui ka seni mitteaktiivsete tööturule siirdumise tõttu. Endiselt on tööhõives erinevused soo, rahvuse ja elukoha järgi. Võrreldes 2016. aastaga tõusis 2017. aastal nii meeste kui ka naiste hõivemäär, kuid meeste hõivemäär oli 8 protsendipunkti kõrgem (vastavalt 71,6% ja 63,6%). Kui meeste tööhõive määr sõltus rahvusest vähe, siis mitte-eestlastest naistel oli hõivemäär üle 10 protsendipunkti madalam kui eesti rahvusest naistel. Võrreldes 2010. aastaga, mil tööturg oli kriisis, on kõige vähem paranenud 50–74-aastaste mitte-eestlastest naiste tööhõive määr, mis 2017. aastal oli vaid 46,8% (tõus 0,8 protsendipunkti). Maakonniti oli 2017. aastal tööealiste hõivemäär kõige kõrgem Harju maakonnas (74,2%) ja madalaim Ida-Viru maakonnas (53,9%).

Euroopa Liidus jälgitakse tööhõives eelkõige 20–64-aastaste käekäiku. 2017. aastal oli Eesti tööhõive määr 20–64-aastaste seas 78,7%. 2015. aastal jõuti strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärgini, mis Eesti puhul oli 76%. Selles vanuserühmas on tööhõive pidevalt suurenenud alates 2010. aastast, mil näitaja oli 12 protsendipunkti madalam. 2017. aastal olid Euroopa võrdluses selles vanuserühmas Eestist kõrgemad näitajad ainult Rootsil (81,8%) ja Saksamaal (79,2%). EL-28 keskmine tööhõive määr oli 72,2% ja väikseim oli see näitaja Kreekal 57,8%.

Põhitöökohal täistööajaga töötajate osatähtsus hõivatute hulgas on viimastel aastatel olnud 89‒90% piires, 2017. aastal 89,2%. Täistööajaga töötavate inimeste arv suurenes aastaga 14 800 võrra. Osaajaga töötajate arv vähenes 800 võrra. Neid, kes ei olnud rahul osaajaga töötamisega ja sooviksid töötada tegelikult rohkem (vaeghõivatud), oli 3800 vähem. Vaeghõivatute osatähtsus oli viimase kümne aasta väikseim (0,7% hõivatutest).

Tööjõus osalemise määr näitab, kui suur osa tööealisest rahvastikust on tööturul aktiivne, st kui paljud on tööga hõivatud või tööta, kuid parasjagu otsivad tööd. See näitaja on Eestis samuti tõusuteel ja seda hõive suurenemise tõttu. Aastal 2017 oli tööjõus osalemise määr 71,6%, mis oli nagu tööhõive määrgi viimase 20 aasta kõrgeim. Aastaga tõusis näitaja 1,2 protsendipunkti. Tööturul aktiivsete inimeste arv suurenes aastas keskmiselt 7000 võrra ja jõudis hinnanguliselt 699 000-ni. EL-28 riikidest oli 2017. aastal tööealiste aktiivsus Eestist suurem ainult Rootsis (72,7%), EL-28 keskmine oli 64,7% ja väikseim näitaja oli Itaalial (57,1%).

Peale hõivatute ja töötute on alati inimesi, kes ei soovi või ei saa töötada. Tööturu mõistes on nad mitteaktiivsed. Keskmiselt oli aastas mitteaktiivseid 277 000, mis on 13 500 vähem kui 2016. aastal. Rahvusvahelise metoodika järgi on Euroopas korraldatud tööjõu-uuringutes tööhõivest välja arvatud lapsehoolduspuhkusel olijad, isegi kui neil on ametlik töösuhe säilinud. Rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijaid oli 25 600. Mitteaktiivsete arv vähenes enim õppijate (5600), rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijate (2900) ning pensioniiga (2700) oma mitteaktiivsuse peamiseks põhjuseks pidanute tõttu. Haiguse või vigastuse tõttu oli tööturult eemal keskmiselt 1000 inimest vähem kui 2016. aastal.

Kokkuvõtteks saab öelda, et Eesti tööturg oli 2017. aastal põhinäitajate järgi heas seisus, seda nii võrreldes varasemate aastate kui ka ülejäänud Euroopaga. 2017. aasta tööturu andmete järgi uus kriis praegu veel ei terenda.

Artiklis on kasutatud on Eesti tööjõu-uuringu (ETU) andmeid, mis on kättesaadavad statistika andmebaasist. Riikide võrdluses on kasutatud Eurostati andmeid, mis on pärit ühise metoodika alusel tehtavatest EL-i riikide tööjõu-uuringutest (LFS – Labour Force Survey) ja on samuti kõigile soovijaile kättesaadavad. Tööealiseks elanikkonnaks loetakse neis uuringutes inimesi vanuses 15–74.