2021 statistiku pilgu läbi ja üks lugu, millega taadilt kinki lunastada

Käes on jõuluaeg. Käsil on kiirete tööde lõpetamine, kuid samas on jõuluaeg ka mõtisklemiseks. Maailm meie ümber on väga mitmetahuline ja see, mida me selles näeme, sõltub suuresti, millise mätta otsast vaadata. Statistikul on jõuluajal veel üsna keeruline mööduvale aastale hinnangut anda, kuna aastakokkuvõtted on ju veel tegemata ja ega need 1. jaanuarikski valmis saa nagu nõukogude liidu ajal paljude statistiliste näitajatega juhtus. Sellest ei maksa välja lugeda siiski mingit suurt pettust, seisud löödi lukku lihtsalt mõnevõrra varem. Nüüd on loogika teine.

Pilguheit oodatavatele tulemustele

Vaadates esialgseid statistilisi näitajad, võib siiski üht-teist oodatavate tulemuste kohta öelda. Näiteks hinnates Eesti majanduse arengut „püha lehma“ staatuses oleva sisemajanduse koguprodukti näitaja kaudu, võime majanduse vaatevinklist aastat 2021 Eesti jaoks positiivselt hinnata.

Kolmel esimesel kvartalil on Eesti majandus võrreldes eelmise aasta sama perioodiga märkimisväärselt kasvanud. Pessimist võib muidugi õigustatult rääkida madalast võrdlusalusest, aga see ei muuda SKP olulise kasvu fakti olematuks.

Kasvanud on keskmine brutokuupalk. Selle aasta esimeses kolmes kvartalis oli keskmine brutokuupalk kõrgem kui ühelgi varasemal aastal. Kas tegu on positiivse trendiga? Sõltub hindaja positsioonist. Tööandjate vaates ei pruugi palgatõus ehk kulude kasv sugugi rõõmustav muutuse suund olla.

Palgatöötajate jaoks on trend pigem positiivne, kuigi enamik neist pole tõenäoliselt ikkagi oma palgaga rahul. See rahulolematus on kohati põhjendatud, sest hinnad tõusevad pigem kiiremini kui palk. Sellele lisandub muidugi ka kommentaar, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle palk nii palju tõusnud oleks. Tänu ajakirjanduse tööle ei tohiks see väide enam tõene olla – kohalike omavalitsuse juhtide palgad on tõusnud.

Positiivseid trende võib märgata tööturu statistikas: kvartaalne töötuse määr on peagi lõppeva aasta kolme kvartali jooksul pidevalt vähenenud ja töötuse määra 5,7% võib pidada heaks näitajaks, v.a muidugi nende 40 tuhande inimese jaoks, kes olid kolmandas kvartalis töötud. Järjest suuremaks probleemiks on muutumas tööjõupuudus.

Statistika rollist

Viimastel aastatel on Eesti rahvaarv positiivse rändesaldo tõttu kasvanud. Võib arvata, et negatiivne loomulik iive jääb siiski ka tänavu negatiivseks. Kümne kuu andmete järgi võib hinnata, et elussündide arv ei kasva ja kui viimased kaks kuud toovad positiivse üllatuse, siis ei kasva märkimisväärselt.

Surmade arv on esimese kümne kuuga esialgsete andmete järgi märkimisväärselt kasvanud. Aastal 2020 suri esimese kümne kuuga 12 891 inimest, 2021. aastal aga 15 042 inimest. Kui novembris-detsembris surmade kuine arv ei lange, ulatub selle aasta surmade arv üle 18 000, mis on ligikaudu 15% rohkem kui 2020. aastal.

Millest selline suur surmade arvu kasv? Küllap on üheks põhjuseks COVID, kuid jätame detailsema analüüsi vastava valdkonna spetsialistidele.

Nii keeruline kui olukord pandeemia rindel ka on, tõi see statistiku vaatevinklist esile ühe positiivse asja: poliitiliste otsuste vastuvõtmisel on oluline roll statistikal. Statistika on üldisel tasandil kõigile kättesaadav! Kas kõigile ka arusaadav, on omaette küsimus, kuid otsuste tegemisel on pandeemia ajal statistikaga arvestatud.

Ei taha väita, et paljude teiste otsuste tegemisel statistikaga ehk objektiivse olukorra kirjeldusega ei arvestata, aga kui seda tehakse, siis on üsna hästi varjatud, kes on need teadlased, kes annavad mingil teemal poliitikutele soovitusi ja milliste andmete pealt need soovitused sünnivad. Nii ei peaks see olema! Jääb vaid loota, et see positiivne kogemus pandeemiast leiab ka muudes eluvaldkondades rakendamist.

Vajadus usaldusväärsete andmete järele

Usaldusväärsete andmete olemasolu vajaduse tunnetamisest leiame sellest aastast veel teisegi märgi. Novembris võttis vabariigi valitsus vastu „Sidusa Eesti arengukava 2030“. Dokumendis on üks neljast olulisemast probleemist kirjeldatud järgmiselt: „Rahvastikuregistri tarkvara on vananenud ega toeta tänapäevaste IT- lahenduste loomist. On teenuseid, kus andmete kogumise käik ei taga kasutajate ootustele vastavat andmete kvaliteeti.“

Esimesel momendil tundus selline probleemiasetus strateegilises mõttes lausa ehmatav. On siis tõesti ühe registri tarkvara probleem ühe riikliku strateegia nelja tähtsama probleemi hulgas? Aga kuna sellega tahetakse tagada kvaliteetsed rahvastikuandmed, mis toetavad riigi ja kohaliku omavalitsuste avalike ülesannete täitmist, on see statistikule, kes rahvastikustatistikat armastab, kindlasti südant soojendav olukord. Natukene jääb kripeldama, et kvaliteetsete rahvastikuandmete tagamisel ei nähta kohta riiklikule rahvastikustatistikale, aga kui paraneb rahvastiku registri kvaliteet, kus hinnanguliselt umbes 20% kirjetest ei vasta praegu tegelikkusele, siis küllap paraneb ka riikliku rahvastikustatistika kvaliteet ja suureneb rahvastikuteadlaste tehtud ettepanekute mõju otsuste tegemisele. Selle tulemuseks võiks olla, et põhiseaduses kirjas olev põhjendus Eesti riigi olemasoluks – rahvuse, kultuuri ja keele kestmine läbi sajandite – ikka tagatud saab.

Lõhestatusest ja vihast

Ühes oma hiljutises loos kirjutasin, et Eesti meeste ja naiste arvates on Eesti tänane kõige suurem probleem viha ja lõhestatus ühiskonnas. Miks see nii on? Kuidas me selleni jõudnud oleme? Kuidas olukorrast välja tulla? Järgnevalt mõned tsitaadid, mis minu arvates selgitavad olukorda ja annavad suuna, kuidas vihkamisest ja lõhestatusest välja tulla:

• Kersti Kaljulaid: „Normiks ongi muutunud rumalasti ja halvasti öelda.“ (Kärt Anvelt „Tänan, proua president. Eesti Ekspress, 8. oktoober 2021).
• Viivi Luik: „Rumalaid on ju alati olnud rohkem kui tarku. Kuid esimest korda on saabunud aeg, kui rumalust ei peeta häbiasjaks“. (Vilja Kiisler. Viivi Luik: on saabunud aeg, kui rumalust ei peeta häbiasjaks. LP. Eesti Ekspress, 1. oktoober 2021)
• Jaak Jõerüüt: „Kümne aasta eest leidsin ma esimest korda Eesti riigi suurima turvariski: rumalus“. (Postimees AK: 7. veebruar 2015).
• Kaarel Kotkas: „... me tugineme otsuste tegemisel andmetele ja faktidele, mitte sellele, mida keegi arvab. See, et maailm liigub üha enam kohta, kus valitseb kõige valjema õigus, teeb haiget. (Lennart Ruuda. 24-aastane idumiljonär Kaarel Kotkas: kogu aeg ei saa tippvormis olla – Postimees. Arter, 21. september 2019).

Esimesed kolm tsitaati vihjavad selgelt sellele, et meie ühiskonna probleemide allikas on rumalus ja seda vaatamata meie paljukiidetud haridussüsteemile. Haridussüsteem võib meil ju teatud kriteeriumite järgi ülihea olla, aga see ei tähenda veel tarkust ja haritust. Viimane tsitaat näitab kätte suuna, kuidas probleemist välja tulla. Lisan siia, et ühe osa andmetest ja faktidest moodustab usaldusväärne statistika.

Ilusat jõuluaega kõigile! Ja ärgem unustagem, et vaatamata tõsistele probleemidele, elame ikkagi ilusas maailmas. Minu kadunud ema ütles sageli: „Kui on millest rääkida, on hästi. Halvasti on siis, kui pole millestki rääkida või pole võimalik millestki rääkida.“ Meil on, millest rääkida, ja meil on võimalus rääkida.

Kuidas taadilt kinki lunastada?

Lõpetuseks üks lugu statistikutest. Minu kogemus ütleb, et selle esitamisega saab jõulukingi jõuluvanalt välja lunastada.

„Kaks statistikut lendavad Tallinnast New-Yorki. Pärast esimest tundi õhus annab piloot teada, et üks mootor ütles üles, aga karta pole vaja, sest kolm on töökorras, kuid 10 tunni asemel kestab lend New-Yorki nüüd 12 tundi. Veidi hiljem annab piloot teada, et ka teine mootor ütles üles, aga kaks tükki on töökorras. Nüüd jõutakse New-Yorki alles 15 tunni pärast. Mõni aeg hiljem tuleb piloot uuesti liinile ja ütleb, et ka kolmas mootor on üles öelnud, aga karta pole vaja, sest lennuk suudab ka ühe mootoriga lennata. Kuid nüüd on lend veelgi pikem – 24 tundi. Selle koha peal ütleb üks statistik teisele: „Ma loodan, et see viimane mootor üles ei ütle. Muidu peame igaveseks siia üles jääma.“