REGREL. Mu aadress on... Eesti Vabariik!?

Rahva ja eluruumide loendused on kõige mahukamad statistikatööd maailmas. Nii igale riigile kui ka globaalselt on oluline, et sellised tööd oleksid tehtud korrektselt. ÜRO eksperdid teevad nende andmete põhjal nii lühi- kui ka pikaajalisi tulevikuprognoose kogu meie planeedi kohta.

Eelmine loendus oli üks Euroopa kallimatest

Igas riigis mõeldakse põhjalikult, kuidas loendusprotsessi uuendada, et säästa ressursse ja muuta tulemused püsivamaks. Praegu on rahvusvaheliselt kokku lepitud kümneaastane loendusperiood, mistõttu tuleb paratamatult aeg-ajalt kasutada kuni 10 aastat vanu andmeid. Seetõttu ongi Euroopa Liidus kokku lepitud, et alates 2024. aastast muutub kohustuslikuks korraldada loendust igal aastal. Olukorra keerukust tunnetas Eesti üldsus ja valitsus hästi enne eelmist rahvaloendust, kui statistikaametile soovitati tungivalt teha loendus registrite põhjal, nagu olid teinud meie lähiriigid Rootsi, Soome, Taani, Norra ja Island. Loendusmeeskond aga keeldus, kuigi Eestis oli juba siis palju registreid, millest oli võimalik saada kätte enamik loendusel vajalikust infost. Sellest hoolimata polnud registrite tase veel selline, et rahuldada kõiki loenduse andmete kvaliteedinõudeid. Nii korraldatigi eelmine rahva ja eluruumide loendus Eestis 2011. aastal kombineeritud meetodil, mis oli üks kallimaid Euroopas.

Hästi arendatud aadressiandmete süsteem

Järgmist, 2021. aasta rahvaloendust ette valmistades on täie tõsidusega silmas peetud registripõhist loendust. Seda on teinud enamik lähiriike, sh Läti ja Leedu. Registripõhise loenduse ettevalmistuseks tegi statistikaamet REGREL-i metoodikaprojekti (2010–2013), mille põhiteostajad olid Eesti rahvastikuteadlased. Projekt tugines väga palju statistikaameti varasemate analüüside tulemustele. Statistikaamet töötas välja mudeli, kuidas parandada registrites andmete kvaliteeti ning tuli välja originaalsete meetoditega registripõhise loenduse kitsaskohtade ületamiseks. Ligi kümne aasta jooksul on parandatud registrite kvaliteeti ning tõhusa töö tulemusel on Eesti riiklike registrite süsteem praegu üks maailma parimaid. Tähelepanuväärne on Eesti aadressiandmete süsteem (ADS), mida peab maa-amet. Süsteem annab koodi igale hoonele ja eluruumile. Sellega edestab Eesti paljusid väga hea statistikasüsteemiga riike, kus sellist näitajat ei ole ning inimeste ning elukohtade sidumiseks kasutatakse lisateavet, mis on sageli ebatäpne.

Probleem on vales kohas elavad inimesed

Siiski pole meie lähtepositsioon registripõhiseks loenduseks probleemita. On teada, et kõik inimesed ei ela neis eluruumides (korterites ja eramutes), kuhu nad rahvastikuregistri andmetel on registreeritud. Uuringute järgi elab vales kohas umbes viiendik Eesti elanikest ja kõige rohkem on nende hulgas noori. Paljud noored on kõrgkoolis õpinguid alustades endiselt registreeritud vanemate koju ja mõnikord ei registreeri nad oma elukohta ümber ka pärast õpingute lõpetamist. Enamasti tuuakse ettekäändeks, et õpinguteaegne elukoht on ajutine.

 

Peale noorte on valesti registreeritud teisigi inimesi, kellel on selleks mitmesuguseid põhjuseid. Kes soovib lapse sobivasse kooli või lasteaeda panna, kes saada paremat sotsiaaltoetust, sõidusoodustust jne. On kurioosne, et ka kohalikud omavalitsused soodustavad vale elukoha registreerimist. Paljud on ilmselt näinud üleskutseid „Registreeri end tallinlaseks“ või „Registreeri end tartlaseks“. Enne haldusreformi pakuti oma elukohta valesti registreerivatele inimestele isegi auhindu.

Loodud on tõhusad metoodikad

Ebatäpsed elukohaandmed tekitavad segaduse, mis takistab paljude ametkondade, näiteks päästeameti, kaitseväe, aga ka kohalike omavalitsuste normaalset tööd, sest neis ametkondades võetakse rahvastiku paiknemise aluseks rahvastikuregistri aadressid. Samad aadressid peaksid figureerima ka kõigis teistes registrites. Loomulikult tekitavad ekslikud elukohaandmed ka rahva ja eluruumide loendusel probleeme. Nende lahendamiseks on statistikaametis välja töötatud registrite ristkasutusele tuginevad ja rahvusvaheliselt rohkeid kiidusõnu pälvinud mudeldamise metoodikad. Need võimaldavad hinnata tegelikku elanike arvu, sh võtta arvesse, et osa inimesi on Eestist registreerimata lahkunud. Metoodikad võimaldavad hinnata registreerimata välis- ja pendelrände mahtu ning tuumperekondade jaotust, sh selgitada välja vabaabielus paaride ja üksikvanemate suhtarvud. Üle jääb vaid õigete elukohtade küsimus. Mõned teadlased ja arvamusliidrid on soovitanud korraldada ka järgmine rahva ja eluruumide loendus kombineeritud meetodil ehk küsida inimestelt nende tegelikke elukohti kas kodudes käivate loendajate abil või interneti ja telefoni teel. Eelmine rahvaloendus näitas, et kõige paremad (kuid siiski mitte 100%) tegelike elukohtadega ühtivad andmed saadi traditsioonilise ukselt uksele küsitlusega. Kahjuks ei olnud ka see meetod täiesti kindel, sest osa inimesi vältis loendajaga kohtumist. Loendajatel ei õnnestunud pääseda üle 5% küsitlusloendusele jäänud isikute eluruumidesse.

Segadus registri ja loendusandmetega

Märksa halvem oli aga eluruumi andmete täpsus internetiküsitluse korral, mis üldiselt andis üsna kvaliteetseid andmeid. Interneti andmetel elas vales elukohas vaid hinnanguliselt alla kümnendiku elanikest, st paljudel juhtudel märgiti hoolimata juhendist tegelikuks elukohaks registreeritud elukoht. Siiski oli pärast rahvaloendust loendusandmetega saadud elukohtade ja rahvastikuregistri elukohtade vahel märgatav erinevus, mis tekitas segadust. Kõik organisatsioonid kasutasid endiselt registriandmetel põhinevaid elukohti, loendusel saadud elukohad ja neist tehtavad järeldused jäid teadlaste pärusmaaks. Seega ei olnud suur pingutus saada loendusel õiged aadressid eriti viljakas. Miks ei parandatud loenduse tulemuste põhjal aadresse kõigis registrites? Esiteks on rahvusvaheline reegel, et loendusel saadud andmeid üksikisikute kohta ei väljastata ühelegi ametkonnale. Teiseks on rahvaloenduse andmed kogutud teatud hetkel, kuid elukohad ei ole püsivad ja loendusinfo hakkab kiiresti vananema. Isegi osalise registreerimise korral muutub juba mõne aasta pärast elukohtade registriinfo täpsemaks kui järjest vananev loendusinfo.

Lahendus, mis vastab nõuetele

Kõike seda arvestades ei ole otstarbekas teha suuri jõupingutusi, et koguda rahvaloendusel täpseid elukohaandmeid. See tooks kasu küll teadusuuringutele, kuid põhjustaks segadusi muude andmeallikate kasutamisel. Selle asemel tuleks püüda saavutada elukohtade korrektne registreerimine nii omavalitsuste kui ka riigi tasemel. Oleks aeg leida võimalus fikseerida ka mitu elukohta neil inimestel, kes elavadki aasta vältel mitmes kohas, sest nende arv järjest suureneb. Elukohaandmete õigsus tekitab probleeme ka mitmes teises riigis, kus tehakse või kavandatakse registripõhiseid loenduseid. Enamasti on mured lahendatud mitmesuguste mudelitega, mille abil paigutatakse isikud mingis mõttes kõige tõenäolisematesse elupaikadesse. Kuigi üksikisiku tasemel saadud lahendus ei ole korrektne, vastab tulemus igati rahvaloenduse rahvusvahelistele nõuetele.

Statistikaamet alustas REGREL-ile pühendatud artiklite sarja, et tutvustada rahva ja eluruumide loenduse ettevalmistust ja metoodikat. REGREL-i kohta on rohkem infot Statistikaameti veebilehel.