Sündide buum on koondunud suvekuudesse

Statistikaameti andmetel on eestlaste sündide sesoonsuse muster muutunud. Kui varem sündis rohkem lapsi kevadkuudel, siis nüüd sünnib neid rohkem suvel ja sügise alguses. Muutumatuks on aga jäänud see, et vähem sünnib lapsi talvekuudel. Sündide sesoonsuse mustreid on leitud erinevate populatsioonide hulgas üle kogu maailma. Võrreldes teiste ajast sõltuvate demograafiliste trendidega on aga sündide sesoonsuse mustrid võrdlemisi püsivad. Näiteks Eesti puhul on ilmselt inimeste teadvusesse kinnistunud, et lapsi sünnib kõige rohkem kevadel ning nii on see ka tegelikult olnud kogu Põhja – Euroopas (Haandrikman ja Wissen, 2008). Tänapäeval aga kasutavad suurem osa paare efektiivsemaid ja mugavamaid rasestumisvastaseid vahendeid, mistõttu saavad nad paremini planeerida lapse sündimise aega (Haandrikman, 2004). Seega ongi antud loo ajendiks küsimus, kas ja kuidas on muutnud sündide sesoonsuse mustrit võimalused lapse saamist rohkem planeerida. Ajalooline ülevaade populaarsetest sünnikuudest Ajalooliselt on Euroopa sündimuse mustrit iseloomustanud sündide suurem hulk aasta alguses (enamasti kevadel) ning madalam sündide hulk ülejäänud aasta jooksul, erandiks september, kus samuti sünnib rohkem lapsi (Seiver, 1985, Doblhammer-Reiter jt, 1999). Kui vaadata kuude lõikes Eestis toimunud sünde perioodil 1930-1939, siis on näha, et perioodi keskmisest sünnib rohkem lapsi kevadel, eriti märtsis ja septembris. Perioodi keskmisest vähem sündis aga lapsi aasta lõpu kuudel. Doblehammer-Reiter (1999) pakub septembri tipu ühe võimaliku selgitusena välja puhkuse teooria, viidates sellele, et lapse eostamise aeg jäi sellisel juhul jõulude kanti, kus inimestel on rohkem vaba aega. Sama teooriat võib ilmselt laiendada ka jaanipäeva aegsele ajale, mis on üheksa kuud enne märtsi. Jooniselt jääb mulje, nagu oleks juba jaanuari sündide hulk kõrgem, kuid tegelikult toimus osa jaanuari sünde detsembris, kuid vormistatud järgmisesse aastasse. See oli mingil perioodil suhteliselt levinud, et osad aasta viimastel päevadel sündinud lapsed registreeriti 1. jaanuaril sündinuteks. Nõukogude Eestis jätkus samuti muster, kus rohkem sünde leidis aset aasta esimeses pooles, kuid kulminatsiooni periood nihkus pisut ja muutus pikemaks. Rohkem sündis lapsi kevadkuudel märtsist kuni maini, tipuga aprillis. Perioodi keskmisest rohkem sündis lapsi ka veebruaris ja juunis. Jätkuvalt sündis lapsi vähem aasta teises pooles, kuid erinevalt 30ndatest ei eristu enam septembris sündinud laste arv. Alljärgneval joonisel on välja toodud sünnid perioodil 1950-1959, kuid ka järgnevatel kümnenditel oli muster sarnane. Muutused ja tänane olukord 1990ndatel toimusid suuremad muutused sündide sesoonsuses. Nimelt nihkus keskmisest suurem sündide hulk kevadkuudelt üle suvekuudele. Sarnane tähelepanek sündide sesoonsuse mustri muutuse kohta on tehtud ka teistes Euroopa riikides, sh Rootsis (Cassel, 2001). Muutuse ajastus oli seal Eestiga sarnane – 1990ndad. Viimastel aastatel on juba kõige enam sünde olnud juunist kuni septembrini. Demograafide jaoks ongi paeluvaks küsimuseks, et kas sündide sesoonsuses toimunud muutus on tingitud teadlikust raseduse planeerimisest, kuna eelistatakse saada laps mingil kindlal ajal. Sellele küsimusele me antud analüüsi raames vastata ei oska, kuid kindel on see, et sündide kontsentreerumine kevadkuudele on asendunud sündide suvise buumiperioodiga. Lisaks sellele on mitmed uurimused kinnitanud, et paaridel võib plaan sünnitada näiteks varasuvel realiseeruda alles hilissuvel või varasügisel (Rodgers ja Udry, 1988). Sündide koondumine rohkem kindlasse perioodi aastas on olnud erinevatel kümnenditel erineva intensiivsusega. Näiteks 1930ndatel kui kõige rohkem lapsi sündis märtsis, siis oli antud kuu päevane sündimus 9%  kõrgem aastate keskmisest päeva sündide arvust. 50ndatel ja 60ndatel sündis populaarsematel kuudel lapsi päevas üle 10% rohkem, kui aastas keskmiselt. 1963. aastal sündis aprillis isegi 18% rohkem lapsi päevas, kui aastas keskmiselt. 1970ndatel ja 1980ndalel kontsentreerumine natuke vähenes: populaarsel ajal sündis lapsi vaid alla 8% keskmisest enam. Selle sajandi esimesel kümnel aastal oli see erinevus veelgi väiksem – umbes 6%, kuid siis toimus ka üleminek ühest süsteemist teise, mille tõttu oli see ootuspärane. Viimastel aastatel on mõnedel suvekuudel päevas sündinud 10% rohkem lapsi, kui aastas keskmiselt päevas sünnib, mis näitab suhteliselt olulist trendi.     Alis Tammur Statistikaameti juhtivanalüütik         Kadri Raid Statistikaameti juhtivanalüütik   Kasutatud kirjandus Cassel, P-G. (2001), Changing Seasonality of Births in Sweden 1900-1999. In: Carling, J. (ed.) (2002), Nordic Demography: Trends and Differentials. Scandinavian Population Studies, Vol. 13. Oslo: Unipub forlag/ Nordic Demographic Society. Doblhammer-Reiter, G., Rodgers, J.L. & Rau, R. (1999), Seasonality of Birth in Nineteenth and Twentieth Century Austria: Steps toward a Unified Theory of Human Reproductive Seasonality. MPIDR Working Paper WP 1999-013. Haandrikman, K. & van Wissen, L J. (2008). Effects of the fertility transition on birth seasonality in the Netherlands. Journal of Biosocial Science. 40. 5, pp 655-672. Haandrikman, K. (2004). Seasonality of Births in the Netherlands: Changing Patterns Due to Conscious Planning? http://paa2004.princeton.edu/papers/41636 . Seisuga 04.08.2018 Rodgers, J.L. & Udry, J.R. (1988), The Season of Birth Paradox. Social Biology 35:171-185. Seiver, D.A. (1985), Trend and Variation in the Seasonality of U.S. Fertility, 1947-1976. Demography 22 (1): 89-100.