Haldusreformist statistiku pilgu läbi

Haldusreformi tulemusel väheneb Eestis kohalike omavalitsuste arv tõenäoliselt kolmandikuni praegusest. Haldusreformi seaduse rahvaarvu miinimumsuuruse kriteeriumi täidab tõenäoliselt üle 90% reformijärgsetest kohalikest omavalitsustest ja soovitusliku suuruse kriteeriumi tõenäoliselt üle 40% kohalikest omavalitsustest. Haldusreform on praegu ja küllap on ka lähiajal üsna kuum teema, mille kohta on erinevaid arvamusi. Arvamused tuginevad nii emotsioonidele kui ka faktidele, aga fakte käsitletakse erineva nurga alt. Ühist arvamust haldusreformi kohta on praktiliselt võimatu leida. Tõenäoliselt on ühisele arvamusele kõige lähemal tõdemus, et haldusreformi on vaja ja et see pole pelgalt haldusjaotuse kaardi ümberjoonistamine. Üsna sageli kõlab ka arvamus, et täna on Eestis kohalikke omavalitsusi liiga palju. Täiesti selge, et haldusreformi sisulistest tulemustes praegu rääkida ei saa. Peale kohalike omavalitsuste vabatahtliku liitumise või ühinemise etapi läbimist ja sundliitmise etapi alustamist võime aga anda väikese arvulise kirjelduse sellest, milline hakkab käesoleva aasta lõpus tõenäosuslikult olema Eesti kohalike omavalitsuste tasandi haldusjaotus. On tõenäoline, et 213 kohalikust omavalitsusest on aasta lõpuks praegusel või uuenenud kujul säilinud kolmandik ja nende rahvaarvul põhinev struktuur on praegusest oluliselt erinev. Haldusreformi seaduse § 1 lõige 3 ütleb „Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgi saavutamiseks tuleb haldusterritoriaalse korralduse muutmisel eelistada kohaliku omavalitsuse üksuste moodustamist, kus elab vähemalt 11 000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse soovitusliku suuruse kriteerium)“ ja § 3 ütleb „Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama seadusest tulenevate ülesannete korraldamiseks vajaliku professionaalse võimekuse ja osutama kõigile kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid kooskõlas käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgiga juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteerium).“ Kui panna joonisele Eesti omavalitsusüksuste struktuur aasta lõpus eeldusel, et valitsuse ettepanekud vabatahtliku ühinemise järgseteks liitumisteks realiseeruvad ja omavalitsusüksuste rühmitamisel on lähtutud haldusreformi seaduses esitatud kriteeriumidest, siis on näha, et omavalitsusüksuste struktuur miinimumsuuruse kriteeriumi järgi on igat hea. Viis omavalitsusüksust ei täida küll miinimumsuuruse nõuet, aga väikesaarte meretagune seis ja Setomaa omapära on küllap arusaadav ja veenev põhjendus nendes omavalitsusüksustes rahvaarvu miinimumkriteeriumi mittetäitmiseks. Keerulisem on hinnata olukorda, kus soovitusliku suuruse kriteeriumi jääb täitmata rohkem kui pooltes omavalitsusüksustes. Statistiliselt asjale vaadates on hüpotees, et struktuurselt üsna suures osas haldusreformi järgsetes kohalikes omavalitsustes saab reformi sisuliste eesmärkide täitmine vägagi keeruline olema, igal juhul põhjendatud. Joonisel on toodud ka hinnang selle kohta, milline saaks olema omavalitsusüksuste struktuur aastal 2030, kui aastatel 2018–2030 uusi liitumisi või lahkuminekuid ei toimuks. Hinnangu aluseks on Statistikaameti hinnang praeguste omavalitsusüksuste rahvaarvu võimalikule muutumisele aastaks 2030. Küllap tuleb seda hinnangut enne aastat 2030 mõned korrad korrigeerida – loodetavalt positiivses suunas – aga praegune hinnang räägib seda keelt, et kuigi miinimumkriteeriumi mittetäitvate omavalitsusüksuste arv nelja võrra suureneb, on tänase haldusreformi käigus moodustuvate omavalitsusüksuste tugevusvaru rahvaarvu mõttes üsna kindel. Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik