Kui suur on Eesti varimajandus?
Blogi
Varimajandus on keeruline majandusnähtus, mille puhul ei ole uurijad alati üksmeelel, mida varimajanduse all silmas pidada ja kuidas seda mõõta. 2014. aastal moodustas varimajandus Eesti SKP-st erinevate metoodikate järgi 3–26%.
Varimajandus on keeruline majandusnähtus, mille puhul ei ole uurijad alati üksmeelel, mida varimajanduse all silmas pidada ja kuidas seda mõõta. 2014. aastal moodustas varimajandus Eesti SKP-st erinevate metoodikate järgi 3–26%.
Kuigi igal uurijal on Eesti varimajanduse suurusest oma kindel arusaam, jõuavad praktilised uuringud väga erinevate tulemusteni. Seetõttu on pilt siinsest varimajandusest küllaltki kirju. Sageli lähevad uurijate arvamused lahku juba selles osas, mida tuleks üldse termini all silmas pidada. Majandusteaduses iseloomustatakse varimajanduses aset leidvaid tegevusi kolme tunnuse järgi: 1) kas tegemist on legaalsete või illegaalsete toimingutega; 2) kas tegemist on rahaliste või mitterahaliste tehingutega; 3) kas üritatakse maksudest kõrvale hoida või maksusid vältida.
Üldjuhul keskenduvad uurijad varimajanduse rahaliste tehingute poolele. Kuna inimesed oskavad teatud piirini hinnata, kui palju nad millelegi kulutavad, on võimalik rahas toimuvate tehingute kohta korjata infot, mille najal on võimalik teha põhjalikumaid analüüse. Siiski ei vaata uurijad alati kõiki rahalisi tehinguid, vaid keskenduvad näiteks ainult legaalsete tegevuste hindamisele.
Barterkaubanduses, kus vahetatakse üks kaup teise kauba vastu, on toimuvate tehingute väärtust aga oluliselt keerulisem hinnata. Võib-olla saaks siin kasutada samaväärsete kaupade ja teenuste turuhindasid, kuid seegi jääks ikkagi kaudseks meetodiks. Kuidas aga leida väärtust kodustele töödele ja sõbralt-sõbrale tehingutele?
Hinnanguid varimajanduse suurusele mõjutavad lisaks uurijate erinevatele arusaamadele varimajanduse olemusest ka kasutatavad uurimismeetodid. Inimeste ausus vastamisel sõltub, kas tehakse näost-näkku või anonüümseid intervjuusid. Sarnane on mõju, kui küsida inimestelt nende enda või tuttavate käitumise kohta. Kui paljud on valmis tunnistama, et on ise seotud keelatud tegevusega? Erinevaid tulemusi võib anda ka müüjate versus ostjate küsitlemine – ega alati ju ei teagi, kas ostetud kaubalt on makse makstud. Omad probleemid on ka kriminaalstatistika kasutamisel illegaalsete tegevuste mõõtmisel, sest kunagi pole teada, kui palju illegaalsest kaubandusest on avastamata. Eriti keeruliseks läheb varimajanduse hindamine kasutades matemaatilisi mudeleid.
Eesti varimajanduse suurus kõigub erinevate metoodikate vahel mitmekordselt
Eesti varimajandust hindavad regulaarselt mitu asutust ja vastavalt erinevustele nende metoodikas erinevad ka nende tulemused.
Statistikaamet hindab varimajandust ühe komponendina rahvamajanduse arvepidamises sisemajanduse koguprodukti (SKP) arvestamisel. Me püüame ametlike andmete põhjal tabada varimajanduse rahaliste tehingute osa, mille peamisteks elementideks on varjatud tööjõud, salakaubandus, ümbrikupalk ja maksupettused (käibemaks, jootrahad, erisoodustus). Kui veel sajandi alguses moodustas varimajandus SKP-st üle 7%, siis viimastel aastatel on see püsinud 3–4% vahel.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel teostab iga aasta varimajanduse uuringut Eesti Konjunktuuriinstituut. Nemad keskenduvad oma tarbijapaneeli küsitlustes ümbrikupalgale ja eratarbimisele. Varimajanduse osatähtsust inimeste kogukulutustes on nad viimase viie aasta jooksul hinnanud vahemikku 6–9%.
Ettevõtjate seas viib küsitlust läbi aga Stockholmi Kõrgem Majanduskool Riias (SSE Riga), kus uuritakse kuivõrd tunnetavad Baltikumi ettevõtjad varimajanduse olemasolu enda valdkonnas. Nende andmetel moodustavad olulisema osa Eesti varimajandusest ümbrikupalgad (49,5%), varjatud tööjõud (29%) ja ettevõtjate varjatud tulu (21,1%). 2014. aastal hindasid nad Eesti varimajanduse 13,2%-le SKP-st. Leedu varimajanduse hindavad nad veidi madalamaks (12,5%), kuid Läti oma oluliselt kõrgemaks (23,5%).
Drastiliselt teistsuguse tulemuseni on aga jõudnud Austria majandusprofessor Friedrich Schneider, kes kasutab oma uurimistöös matemaatilist mudelit. Kasutades varimajandust mõjutavaid kaudseid näitajaid (maksukoormus, bürokraatiakoormus, avalike teenuste kvaliteet, maksumoraal, töötus, SKP elaniku kohta jne), modelleerib ta varimajandust kogu maailmas. Schneideri arvutuste järgi on Baltikumis üks Euroopa suurimaid varimajandusi – Eestis moodustab see 2015. aastal 26,2% SKP-st. Samas tasub meeles pidada, et Schneider hindab kõigi arenenud riikide varimajandust suuremaks, kui seda teevad teised allikad. Huvitaval kombel on tema arvestuste järgi Lätis siinse regiooni madalaim varimajanduse tase. Põgusalt on Schneideri metoodikat ja selle puudujääke käsitlenud Andres Võrk Praxise blogis.
Kui suur siis ikkagi on Eesti varimajandus? Nagu näeme jõuavad erinevad uurijad erinevate tulemusteni ja ühest vastust varimajanduse suurusele lihtsalt ei leia. Tegelik tõde peitub ilmselt kõigi nende tulemuste vahepeal. Statistikaameti ja Schneideri tulemusi võiks ehk pidada hinnangu piirideks.
Robert Müürsepp, Statistikaameti vanemanalüütik
Üldjuhul keskenduvad uurijad varimajanduse rahaliste tehingute poolele. Kuna inimesed oskavad teatud piirini hinnata, kui palju nad millelegi kulutavad, on võimalik rahas toimuvate tehingute kohta korjata infot, mille najal on võimalik teha põhjalikumaid analüüse. Siiski ei vaata uurijad alati kõiki rahalisi tehinguid, vaid keskenduvad näiteks ainult legaalsete tegevuste hindamisele.
Barterkaubanduses, kus vahetatakse üks kaup teise kauba vastu, on toimuvate tehingute väärtust aga oluliselt keerulisem hinnata. Võib-olla saaks siin kasutada samaväärsete kaupade ja teenuste turuhindasid, kuid seegi jääks ikkagi kaudseks meetodiks. Kuidas aga leida väärtust kodustele töödele ja sõbralt-sõbrale tehingutele?
Hinnanguid varimajanduse suurusele mõjutavad lisaks uurijate erinevatele arusaamadele varimajanduse olemusest ka kasutatavad uurimismeetodid. Inimeste ausus vastamisel sõltub, kas tehakse näost-näkku või anonüümseid intervjuusid. Sarnane on mõju, kui küsida inimestelt nende enda või tuttavate käitumise kohta. Kui paljud on valmis tunnistama, et on ise seotud keelatud tegevusega? Erinevaid tulemusi võib anda ka müüjate versus ostjate küsitlemine – ega alati ju ei teagi, kas ostetud kaubalt on makse makstud. Omad probleemid on ka kriminaalstatistika kasutamisel illegaalsete tegevuste mõõtmisel, sest kunagi pole teada, kui palju illegaalsest kaubandusest on avastamata. Eriti keeruliseks läheb varimajanduse hindamine kasutades matemaatilisi mudeleid.
Eesti varimajanduse suurus kõigub erinevate metoodikate vahel mitmekordselt
Eesti varimajandust hindavad regulaarselt mitu asutust ja vastavalt erinevustele nende metoodikas erinevad ka nende tulemused.
Statistikaamet hindab varimajandust ühe komponendina rahvamajanduse arvepidamises sisemajanduse koguprodukti (SKP) arvestamisel. Me püüame ametlike andmete põhjal tabada varimajanduse rahaliste tehingute osa, mille peamisteks elementideks on varjatud tööjõud, salakaubandus, ümbrikupalk ja maksupettused (käibemaks, jootrahad, erisoodustus). Kui veel sajandi alguses moodustas varimajandus SKP-st üle 7%, siis viimastel aastatel on see püsinud 3–4% vahel.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel teostab iga aasta varimajanduse uuringut Eesti Konjunktuuriinstituut. Nemad keskenduvad oma tarbijapaneeli küsitlustes ümbrikupalgale ja eratarbimisele. Varimajanduse osatähtsust inimeste kogukulutustes on nad viimase viie aasta jooksul hinnanud vahemikku 6–9%.
Ettevõtjate seas viib küsitlust läbi aga Stockholmi Kõrgem Majanduskool Riias (SSE Riga), kus uuritakse kuivõrd tunnetavad Baltikumi ettevõtjad varimajanduse olemasolu enda valdkonnas. Nende andmetel moodustavad olulisema osa Eesti varimajandusest ümbrikupalgad (49,5%), varjatud tööjõud (29%) ja ettevõtjate varjatud tulu (21,1%). 2014. aastal hindasid nad Eesti varimajanduse 13,2%-le SKP-st. Leedu varimajanduse hindavad nad veidi madalamaks (12,5%), kuid Läti oma oluliselt kõrgemaks (23,5%).
Drastiliselt teistsuguse tulemuseni on aga jõudnud Austria majandusprofessor Friedrich Schneider, kes kasutab oma uurimistöös matemaatilist mudelit. Kasutades varimajandust mõjutavaid kaudseid näitajaid (maksukoormus, bürokraatiakoormus, avalike teenuste kvaliteet, maksumoraal, töötus, SKP elaniku kohta jne), modelleerib ta varimajandust kogu maailmas. Schneideri arvutuste järgi on Baltikumis üks Euroopa suurimaid varimajandusi – Eestis moodustab see 2015. aastal 26,2% SKP-st. Samas tasub meeles pidada, et Schneider hindab kõigi arenenud riikide varimajandust suuremaks, kui seda teevad teised allikad. Huvitaval kombel on tema arvestuste järgi Lätis siinse regiooni madalaim varimajanduse tase. Põgusalt on Schneideri metoodikat ja selle puudujääke käsitlenud Andres Võrk Praxise blogis.
Kui suur siis ikkagi on Eesti varimajandus? Nagu näeme jõuavad erinevad uurijad erinevate tulemusteni ja ühest vastust varimajanduse suurusele lihtsalt ei leia. Tegelik tõde peitub ilmselt kõigi nende tulemuste vahepeal. Statistikaameti ja Schneideri tulemusi võiks ehk pidada hinnangu piirideks.
Robert Müürsepp, Statistikaameti vanemanalüütik
Kas leidsid, mida otsisid?