Muutused Tallinna elanike paiknemises viimase kolme rahvaloenduse andmetel

Tallinna rahvastiku ruumilises paiknemises on 1989., 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetele tuginedes toimunud suured muutused – üle kogu Eesti on toimunud rahvastiku koondumine Tallinnasse ning Tallinna elanike valgumine väikeelamute piirkondadesse. Teadmine, kui palju inimesi kuskil elab, on oluline mitmel põhjusel. Näiteks sõltub iga linna ja valla elanike arvust maksutulude saamine, linnasisesest paiknemisest asutuste (näiteks koolide) avamine, sulgemine ja teeninduspiirkonna määramine, ühistranspordi korraldamine, valimisringkondade moodustamine jne. Teisisõnu on rahvastiku ruumiline paiknemine otseselt seotud ühiskonnaelu juhtimisega. Nüüdsest on võimalik Tallinna elanike paigutuses toimunud muutusi jälgida viimase kolme rahvaloenduse tulemuste alusel alates 1989. aastast. Geograafilisse infosüsteemi pandud andmed võimaldavad ruumilisi muutusi esitada väga detailselt ja kasutajasõbralikult ning vastavalt konkreetse planeerimisülesande lahendamise vajadustele. Sellega on Eesti astunud suure sammu lähemale Põhjamaadele, kus sedalaadi täpsete ruumiandmete kasutus on tavapärane osa riigi ja linnaelu juhtimisest. Kiirpilk Tallinna ruumilise struktuuri kujunemisele läbi aja Tänase Tallinna ruumiline struktuur on kujunenud sammhaaval. Muinas-Tallinna teke ja areng tugines kolme teguri soodsale kokkulangemisele: kaubanduse suurenemine Läänemerel, Toompea hea kaitsestrateegiline asend ning soodne paiknemine muistse Rävala maakonna siseselt. “Kuldsel” 15. sajandil kasvas Tallinn kiiresti – laienes ehitustegevus ning just sellest sajandist pärineb valdavalt vanalinna hilisgooti stiilis hoonestus, seda nii elamute kui muude olulisemate rajatiste osas. Tallinna ulatuslikum laialivalgumine vanalinna müüride vahelt algas alles 18. sajandil. Võtmetähtsusega oli Kadrioru lossi valmimine 1725. aastal, mis pani aluse eeslinnade arengule: lühikese ajaga kerkis Toompea ümbruses 40 mõisat ja kasvas eeslinnade elanike arv. Varem oli eeslinnade arengut takistanud sagedased sõjad. Massiline linnastumine sai Eestis alguse 19. sajandi keskel, mille käivitas demograafiline üleminek maal (väikelaste suremuse kiire langus tõi kaasa kiire maarahvastiku kasvu ning kõigile ei jätkunud enam maad) ning peamiselt vee-energial põhineva tööstuse areng linnades. Toona Ülemiste järvest Tallinna lahte suundunud Härjapea jõe energia toel hakkas 19. sajandi teises pooles arenema tööstus ning linn laienes põhja suunas – tekkis tänane Põhja-Tallinn. Tehaste, raudtee ja sadamate lähedusse ehitati tagasihoidlikud 1–2 korruselised puust tööliselamud. Trammiühendus sidus Põhja-Tallinna mugavalt kesklinnaga. Kui 19. sajandi keskel elas Tallinnas ligikaudu 25 000 inimest, siis 1897. aasta rahvaloenduse ajal juba ligikaudu 60 000. 100 000 elaniku piiri ületas Tallinn 1912. aastal. Elanike arv kasvas nii Eesti teistest piirkondadest kui Venemaalt pärit sisserändajate toel. Eesti suurima linna positsioon oli saavutatud ning maha oli raputatud suurimad konkurendid Narva ja Tartu. Veel 19. sajandi keskel olid Narva ja Tallinna elanike arv võrreldava suurusega. Eesti iseseisvudes Tallinna rahvaarvu kasv aeglustus, kuid ruumilises struktuuris toimusid taas olulised muutused - aedlinnade rajamisega sai alguse tänasele sarnanev valglinnastumine. Asustus oli siiski kompaktsem, sest elamute rajamisel oli tähtis raudtee lähedus. Aedlinnadest kasvas kõige kiiremini toona iseseisev Nõmme, mis kujunes ametnike, äriteenijate, kaupmeeste, intelligentsi ja osalt ka tööliste linnaks. Lisaks kasvasid kiiresti Merivälja ja Pirita aedlinnad. Koos Nõmmega kasvas Tallinna elanike arv 1939. aastaks hinnanguliselt 165 000-ni. Kõige mastaapsema jälje Tallinna ruumilisse kujunemisse andis nõukogude aeg. Kuigi 1956. aastal lisati Tallinn koos teiste endiste Nõukogude Liidu pealinnadega nende linnade nimekirja, mille kasvu sooviti piirata, ei võetud seda eesmärki tõsiselt ja Tallinna rahvaarv kasvas 1989. aastaks 480 000-ni. Uute elanike mahutamiseks asuti alates 1959. aastast ehitama paneel-elamupiirkondi. Loomise järjekorras kerkisid Pelguranna, Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe, mis ühtekokku andsid nõukogude aja lõpus kodu kolmele tallinlasele neljast. Ainuüksi Lasnamäe elanike arv on võrreldav Eesti rahvaarvult teise linna Tartuga. Nõukogude ajaga kujunes välja ka tänase Tallinna ruumilise struktuuri põhiolemus, millesse olulisi muutusi viimased 25 aastat toonud ei ole. Tallinna laienemisest annab ülevaatliku pildi eluruumide peamise ehitusaja ruutkaart. Tallinna elanike paiknemise muutused viimasel 20 aastal Taasiseseisvumisega peatus massiline sisseränne ja Tallinna rahvaarv hakkas kahanema, mis oli eelkõige seotud Nõukogude Liidust sisserännanute lahkumisega. Et sisserännanud elasid peamiselt uutes paneelmajades, vähenes just paneel-elamute piirkondade rahvaarv. Kui 1989. aastal oli Tallinnas suurimaks asutustiheduseks 21 000 inimest ruutkilomeetril (Mustamäe), siis 2011. aastal 15 600 inimest ruutkilomeetril  (Lasnamäe).  Aastatel 1989–2011 vähenes Tallinna elanike arv 86 000 inimese võrra. Rahvaarvu muutust 1 km x 1 km ruutude kaupa perioodil 1989–2011 visualiseerib 3D-animatsioon, millel on näha tallinlaste arvu muutus erinevates linnaosades. [caption id="attachment_3621" align="aligncenter" width="500"] Tallinna rahvaarvu muutus 1 km x 1 km ruutude kaupa, 1989–2011[/caption] Perioodi alguses liiguti üsna intensiivselt välja ka kesklinnast. Valglinnastumisest annab tunnistust elanike liikumine linna äärealade ja mere suunas. Võrreldes 1989. aasta rahvaloenduse tulemustega oli 2011. aastaks rahvaarv kasvanud vaid Pirita linnaosas, kus puuduvad nõukogude ajal ehitatud paneel-elamute piirkonnad, mis on jätkuvalt kahaneva rahvaarvuga aladeks teistes linnaosades. Haabersti linnaosa rahvaarvu kasvu merelähedastes piirkondades tasakaalustab Väike-Õismäe paneelmajade piirkonnast jätkuv väljaränne, mistõttu kogu linnaosa rahvaarv on praegu endiselt väiksem kui 1989. aastal. Kasuta Tallinna ruumiandmeid! Suur töö 1989. aasta rahvaloenduse Tallinna ruumiandmete korrastamisel on 2015. aastaks tehtud. Töö eesmärk ei olnud vaid andmete korrastamine, vaid nende kasutusse toomine erinevat laadi ruumiülesannete lahendamiseks. Võta Statistikaametiga ühendust ja uuri, kuidas saaksid neid andmeid enda ees seisvate ülesannete lahendamiseks kasutada. Ühtlasi jätkub Statistikaametis koostöös Tartu Ülikooli geograafia osakonna ja Tallinna Ülikooli Eesti demograafia instituudiga kogu Eesti katmine sama detailsete 1989. aasta rahvaloenduse ruumiandmetega. Tallinna arengut illustreerivaid teemakaarte leiab ka Statistikaameti kogumikust „Eesti piirkondlik areng 2014“. Tiit Tammaru, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf Berit Hänilane, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist Allan Puur, Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi juhtivteadur