Suhtelises vaesuses elas 2013. aastal iga viies elanik

Statistikaameti andmetel elas 2013. aastal suhtelises vaesuses 22,1% Eesti elanikkonnast ehk 288 600 inimest ja absoluutses vaesuses 8% elanikkonnast ehk 104 700 inimest. 2013. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 358 eurot ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 205 eurot. 2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda. Suurim on vanima vanuserühma ehk vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr. 2013. aastal oli vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr 31,8%. Keskmine vanaduspension on suhtelise vaesuse piirile lähedal ja seetõttu ei ole pensionäride vaesus sügav. Vanemaealiste sügava ehk absoluutse vaesuse määr oli 2,2%. Laste (0–17-aastased) suhtelise vaesuse määr oli 2013. aastal 20,2%. Lapsed elavad võrreldes vanemaealistega sügavamas vaesuses – nende absoluutse vaesuse määr oli 10,1%. Laste vaesus on seda suurem ja sügavam, mida rohkem lapsi on peres – kui pere ainukese lapsena kasvavatest  lastest elas suhtelises vaesuses 21% ja absoluutses vaesuses 9%, siis vähemalt kolme lapsega peredes kasvavate laste samad näitajad olid vastavalt 28% ja 16%. Vaesusest on rohkem ohustatud töötud inimesed, kuna töö puudumine on kõige suurem vaesusriski tekitaja. 2013. aastal elas 59% töötutest suhtelises vaesuses ja 39% absoluutses vaesuses. Töötavate inimeste samad näitajad on tunduvalt madalamad (vastavalt 12,1% ja 5%). Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Ida-Viru maakonnas (33,7%) ja kõige madalam Harju maakonnas (17,4%). Absoluutses vaesuse määr oli kõrgeim Ida-Viru ja Võru maakonnas (14%) ning madalaim Järva, Saare ja Harju maakonnas (kõigis 6%). Madalaim sissetulek on Kirde-Eestis 2013. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 731 eurot kuus. Leibkonnaliikme kuukeskmine netosissetulek oli 508 eurot. Linnaelaniku kuukeskmine ekvivalentnetosissetulek oli 743 eurot ja maaelanikul 705 eurot, vahe on 38 eurot. Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 51% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 55% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam 2013. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 20,6% ja naiste 23,5%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 8,9% ja 7,3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, kuid absoluutses vaesuses rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meeste puhul suurem – meestel 30,2%, naistel 17,7%. Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Suuremas leibkonnas on võimalik ka teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas suhtelises vaesuses kaks kolmandikku, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Sügavam on aga vaesus üksikvanemaga leibkondade liikmete puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 36% ja absoluutses vaesuses 16%. Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse sattumise vältimiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Kuid suuremas vaesusriskis on ka näiteks üksikvanemaga ja paljulapselised pered, mitte-eestlased ja Kirde-Eesti elanikud. Vaesust ja ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Ebavõrdsuse suurus ja vaesuse sügavus aga peegeldavad inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi. Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik Metoodika Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2014. aastal osales uuringus üle 5800 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2014. aastal 2013. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. 2013. aasta sissetulekute puhul andmeallikas muutus – lisaks sotsiaaluuringule ja varem kasutusele võetud andmekogudele (Sotsiaalkindlustusamet, Haigekassa, Töötukassa) kasutati ka Maksu- ja Tolliameti andmeid. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.