Sooline palgalõhe maakondades ja omaniku liigiti 2013. aastal
Blogi
Statistikaameti andmetel oli 2013. aasta oktoobris naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8% madalam kui meespalgatöötajatel. Kõige väiksem sooline palgalõhe oli Põlva maakonnas ja kõige suurem Ida-Viru maakonnas.
Statistikaameti andmetel oli 2013. aasta oktoobris naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8% madalam kui meespalgatöötajatel. Kõige väiksem sooline palgalõhe oli Põlva maakonnas ja kõige suurem Ida-Viru maakonnas.
2013. aastal suurenes sooline palgalõhe 2012. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti.
Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,58 eurot ning meespalgatöötajatel 6,09 eurot. Aastaga tõusis naispalgatöötajate tunnitasu 7,0% ja meespalgatöötajate tunnitasu 7,2%, mis oli ka palgalõhe minimaalse suurenemise üks põhjus. Kõige suurem sooline palgalõhe oli Eestis 1994. aastal, mil see oli 28,9%.
Tegevusalati kõikus sooline palgalõhe päris palju — praktiliselt 0%-st veonduse ja laonduse tegevusalal kuni 41,8%-ni finants- ja kindlustustegevuses. Maakonniti oli soolise palgalõhe kõikumine pisut väiksem, kõikudes 9,6%-st Põlva maakonnas kuni 30,1%-ni Ida-Viru maakonnas.
Sooline palgalõhe maakonniti
2013. aastal oli maakonniti kõige väiksem sooline palgalõhe Põlva maakonnas, kus palgalõhe vähenes 2012. aastaga võrreldes 5,4 protsendipunkti. Selles maakonnas suurenes naispalgatöötajate arv 2,3% ja nende tunnitasu tõusis 4,2%. Samal ajal meespalgatöötajate arv vähenes 19,3% ja tunnitasu langes 2,0%. Sellest tingituna vähenes ka sooline palgalõhe maakonnas.
Kõige suurem palgalõhe oli Ida-Viru maakonnas, ent võrreldes 2012. aastaga vähenes maakonnas palgalõhe 0,5 protsendipunkti. Maakonna naispalgatöötajate arv pisut suurenes ja meestöötajate arv pisut vähenes. Samal ajal naistöötajate tunnitasu tõusis 8,9% ja meestöötajatel 8,1%, see tingis ka maakonna palgalõhe vähenemise.
Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe kõige enam Viljandi maakonnas (5,8 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv suurenes (vastavalt 3,3% ja 17,4%), kuid naiste tunnitasu tõusis 11,0% ning meestel 19,2%. Sellised kõikumised põhjustasid ka maakonna palgalõhe suurenemise.
Võrreldes 2012. aastaga vähenes palgalõhe kõige enam Pärnu maakonnas (6,5 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv veidi vähenes, kuid naiste tunnitasu tõusis 6,5% ning meestel langes 2,5%. Sellised tunnitasu muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.
Sooline palgalõhe omaniku liigiti
2013. aastal kõikus sooline palgalõhe omaniku liigiti 17,2%-st kuni 34,0%-ni.
2013. aastal oli omaniku liigiti kõige väiksem sooline palgalõhe kohalike omavalitsuste omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes (17,2%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe 0,4 protsendipunkti. Nendes üksustes naispalgatöötajate arv pisut suurenes ning meestöötajate arv vähenes. Samal ajal naispalgatöötajate tunnitasu tõusis 8,7% ja meestel 9,2%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.
Kõige suurem palgalõhe oli välismaa omandis olevates äriühingutes (34,0%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes ka palgalõhe nendes üksustes kõige enam ehk 2,0 protsendipunkti. Välismaa äriühingutes naispalgatöötajate arv vähenes 3,0% ning meespalgatöötajate arv suurenes 3,1%. Samal ajal tõusis naiste tunnitasu 5,6% ja meestel 8,9%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.
Võrreldes 2012. aastaga vähenes sooline palgalõhe ainult Eesti eraomandis olevates äriühingutes (1,5 protsendipunkti). Nendes üksustes nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 1,0% ja 4,6%), kuid naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 5,1%. Sellised muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.
Võrreldes 2012. aastaga suurenes sooline palgalõhe riigi omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes 0,4% protsendipunkti. Nendes üksustes nais- ja meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 2,0% ja 2,9%). Samal ajal naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 7,8%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.
Sooline palgalõhe avalikus ja erasektoris
2013. aasta oktoobris oli avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 26,7% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,68 eurot ning meespalgatöötajatel 6,39 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 7,8% ja meestel 8,3%. Mehi oli avaliku sektori palgatöötajate seas 31%. Avaliku sektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse omanduses olevad äriühingud.
2013. aasta oktoobris oli erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,9% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,53 eurot ning meespalgatöötajatel 6,03 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 6,6% ja meestel 7,1%. Mehi oli erasektori palgatöötajate seas 53%.
2013. aasta oktoobris töötas 73% palgatöötajatest erasektoris.
Detailsem 2013. aasta ülevaade on statistika andmebaasis. 2012. aasta soolise palgalõhe ülevaadet saab lugeda SIIN.
Mare Kusma, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik
Metoodika
Soolise palgalõhe abil saab jälgida, kuidas on aja jooksul nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud muutunud. Soolise palgalõhe suurenemise põhjus on sageli see, et meespalgatöötajate brutotunnitasu on tõusnud enam kui naistöötajatel. Harvad on juhtumid kui mõne tegevusala või maakonna nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud on praktiliselt võrdsed. Väga hea näide oli 2013. aastal, kui veonduse ja laonduse tegevusala nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasu oli praktiliselt võrdne.
Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtete ja asutuste näitajaid, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalade palgatöötajate töötasusid.Sellise arvestuse järgi on Eesti sooline palgalõhe üks Euroopa Liidu suurimaid (2012. aastal 30%). Statistikaameti arvutatud sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik ettevõtted ja asutused ning kõik tegevusalad, oli Eestis 2012. aastal 24,6%.
Tegevusalati kõikus sooline palgalõhe päris palju — praktiliselt 0%-st veonduse ja laonduse tegevusalal kuni 41,8%-ni finants- ja kindlustustegevuses. Maakonniti oli soolise palgalõhe kõikumine pisut väiksem, kõikudes 9,6%-st Põlva maakonnas kuni 30,1%-ni Ida-Viru maakonnas.
Sooline palgalõhe maakonniti
2013. aastal oli maakonniti kõige väiksem sooline palgalõhe Põlva maakonnas, kus palgalõhe vähenes 2012. aastaga võrreldes 5,4 protsendipunkti. Selles maakonnas suurenes naispalgatöötajate arv 2,3% ja nende tunnitasu tõusis 4,2%. Samal ajal meespalgatöötajate arv vähenes 19,3% ja tunnitasu langes 2,0%. Sellest tingituna vähenes ka sooline palgalõhe maakonnas.
Kõige suurem palgalõhe oli Ida-Viru maakonnas, ent võrreldes 2012. aastaga vähenes maakonnas palgalõhe 0,5 protsendipunkti. Maakonna naispalgatöötajate arv pisut suurenes ja meestöötajate arv pisut vähenes. Samal ajal naistöötajate tunnitasu tõusis 8,9% ja meestöötajatel 8,1%, see tingis ka maakonna palgalõhe vähenemise.
Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe kõige enam Viljandi maakonnas (5,8 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv suurenes (vastavalt 3,3% ja 17,4%), kuid naiste tunnitasu tõusis 11,0% ning meestel 19,2%. Sellised kõikumised põhjustasid ka maakonna palgalõhe suurenemise.
Võrreldes 2012. aastaga vähenes palgalõhe kõige enam Pärnu maakonnas (6,5 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv veidi vähenes, kuid naiste tunnitasu tõusis 6,5% ning meestel langes 2,5%. Sellised tunnitasu muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.
Sooline palgalõhe omaniku liigiti
2013. aastal kõikus sooline palgalõhe omaniku liigiti 17,2%-st kuni 34,0%-ni.
2013. aastal oli omaniku liigiti kõige väiksem sooline palgalõhe kohalike omavalitsuste omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes (17,2%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe 0,4 protsendipunkti. Nendes üksustes naispalgatöötajate arv pisut suurenes ning meestöötajate arv vähenes. Samal ajal naispalgatöötajate tunnitasu tõusis 8,7% ja meestel 9,2%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.
Kõige suurem palgalõhe oli välismaa omandis olevates äriühingutes (34,0%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes ka palgalõhe nendes üksustes kõige enam ehk 2,0 protsendipunkti. Välismaa äriühingutes naispalgatöötajate arv vähenes 3,0% ning meespalgatöötajate arv suurenes 3,1%. Samal ajal tõusis naiste tunnitasu 5,6% ja meestel 8,9%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.
Võrreldes 2012. aastaga vähenes sooline palgalõhe ainult Eesti eraomandis olevates äriühingutes (1,5 protsendipunkti). Nendes üksustes nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 1,0% ja 4,6%), kuid naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 5,1%. Sellised muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.
Võrreldes 2012. aastaga suurenes sooline palgalõhe riigi omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes 0,4% protsendipunkti. Nendes üksustes nais- ja meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 2,0% ja 2,9%). Samal ajal naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 7,8%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.
Sooline palgalõhe avalikus ja erasektoris
2013. aasta oktoobris oli avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 26,7% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,68 eurot ning meespalgatöötajatel 6,39 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 7,8% ja meestel 8,3%. Mehi oli avaliku sektori palgatöötajate seas 31%. Avaliku sektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse omanduses olevad äriühingud.
2013. aasta oktoobris oli erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,9% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,53 eurot ning meespalgatöötajatel 6,03 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 6,6% ja meestel 7,1%. Mehi oli erasektori palgatöötajate seas 53%.
2013. aasta oktoobris töötas 73% palgatöötajatest erasektoris.
Detailsem 2013. aasta ülevaade on statistika andmebaasis. 2012. aasta soolise palgalõhe ülevaadet saab lugeda SIIN.
Mare Kusma, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik
Metoodika
Soolise palgalõhe abil saab jälgida, kuidas on aja jooksul nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud muutunud. Soolise palgalõhe suurenemise põhjus on sageli see, et meespalgatöötajate brutotunnitasu on tõusnud enam kui naistöötajatel. Harvad on juhtumid kui mõne tegevusala või maakonna nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud on praktiliselt võrdsed. Väga hea näide oli 2013. aastal, kui veonduse ja laonduse tegevusala nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasu oli praktiliselt võrdne.
Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtete ja asutuste näitajaid, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalade palgatöötajate töötasusid.Sellise arvestuse järgi on Eesti sooline palgalõhe üks Euroopa Liidu suurimaid (2012. aastal 30%). Statistikaameti arvutatud sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik ettevõtted ja asutused ning kõik tegevusalad, oli Eestis 2012. aastal 24,6%.
Kas leidsid, mida otsisid?