Töövõimetuspensionärid moodustavad kogurahvastikust 7%

2014. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 94 325 töövõimetut inimest. Statistikaameti andmetel moodustavad töövõimetud ligikaudu 7% Eesti kogurahvastikust ning 10% tööealistest (15–74-aastased). 2013. aastal võrreldes varasema aastaga vähenes töövõimetute arv esmakordselt pärast kriisi veidi. Eurostati andmetel on perioodil 2007–2012 töövõimetuspensionäride arv kasvanud Balti riikides, samuti Belgias, Austrias ning Islandil. Seevastu Ungaris, Hollandis, Poolas, Rumeenias, Rootsis ning Norras on nende arv vähenenud. Euroopa Liidu riikide seas on kõige suurema töövõimetute osatähtsusega Horvaatia, järgnevad Eesti, Leedu, Island ning Norra. Statistikaamet analüüsis Sotsiaalkindlustusameti, Eesti tööjõu-uuringu ja 2011. aasta rahvaloenduse andmeid ning uuris, milline on keskmine töövõimetuspensionär või millised tingimused mõjutavad tõenäosust olla töövõimetuspensionär. Vaatlusaluseks perioodiks olid aastad 2007–2012. Töövõimetuspensionäride arv kasvas kuni 2013. aastani Eestis iga aastaga, alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on töövõimetute arv kahekordistunud. Enim lisandus neid kriisiaastatel. Administratiivandmed osutavad töövõimetule kui inimesele, kelle töövõime kao peamiseks põhjustajaks on lihasluukonna ja sidekoe haigused ning käitumis- ja psühhikahäireid. Võttes appi 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed, saab selgeks, et töövõimetuspensionär on enamjaolt meesoost, kuulub vanuserühma 55–59 aastat ning elab Põlva-, Ida-Viru või Jõgeva maakonnas. Töövõimetuse määraks on enamasti kas 40% või 80%. Otseselt mitteaktiivsuse mõju nende andmete põhjal ennustada ei saa, ent mõnesid paralleele saab tõmmata töötusega üldiselt: mida kõrgem on töötuse määr, seda suurem on ka töövõimetute osatähtsus nii maakonna kui ka riigi tasandil. Maakondlikult saab veel eraldi välja tuua töövõimetuse ja töövõimetuspensionite kui peamise elatusallika seose: mida rohkem on töövõimetuid, seda enam kasutatakse töövõimetuspensioni peamise sissetulekuna. See tähendab, et suure tõenäosusega töövõimetu samal ajal kusagil ei tööta. Miks? On spekuleeritud, et töövõimetust mõõdetakse seoses inimese viimati või kõige kauem peetud ametiga. Samas ei tähenda isegi täielik töövõime kaotus seda, et inimene ei võiks mingit tööd teha. Üks tüüpilisi hirme on seotud ka tööle naasmisega: kardetakse, et kaotatakse töövõimetuspension. See arvamus on aga ekslik. Kolmas aspekt töövõimetuse ja töötuse juures on alaline eemalolek tööturult ning sellest tingitud motivatsioonipuudus. Mida näitas Eesti tööjõu-uuringu kirjeldav statistika? Nii 2007. kui ka 2012. aasta tööjõu-uuring osutavad töövõimetute suuremale osatähtsusele Jõgeva, Ida-Viru ning Põlva maakonnas. See on kooskõlas administratiivandmetega. Töövõimetuspensionäri sugu ja vanus ei erine administratiivandmetest: töövõimetu on keskmiselt 50–59-aastane mees. Tööjõu-uuring võimaldas vaadata ka töövõimetute haridust (domineerib keskharidus) ning viimast töökohta: keskmine valimisse sattunud töövõimetu tegeles varem oskustööga (nt põllumajandus-, metsandus-, jahindus- ja kalandustöötajad, käsi- ja oskustöötajad, seadme- ja masinaoperaatorid ja koostajad). Mitmekesisemaid tulemusi pakub regressioonimudelite tõlgendamine. Prognoositi, milliste tunnuste mõjul inimene töövõimetuks osutuda võiks. Nii 2007. kui 2012. aasta tulemused on paljuski sarnased. Töövõimetus nihkub vanematesse vanuserühmadesse, suurima tõenäosusega on töövõimetud 45–63-aastased. 2012. aasta puhul on näha selge trend: vanuse kasvades oht osutuda töövõimetuks suureneb ning vanusrühmi võrreldes on see oht suurem 55-aastastel ja vanematel. Ühine näitaja mõlema aasta (2007 ja 2012) puhul on haridus: keskmine töövõimetu võiks pigem omada maksimaalset põhiharidust. Kui inimene on olnud tööturult eemal üle 10 aasta, siis suurema tõenäosusega ta jääbki töövõimetuks. Võrreldes erinevad ametirühmi, on näha, et töövõime kadu esineb rohkem lihttöölistel. Mida sellest järeldada? Keskmise töövõimetu vanus, haridus ja viimane ametikoht osutavad olukorrale, kus üheks väljapääsuks töötusest ning sellest tingitud vaesusest näib olevat töövõimetuspension. Ka on ajakirjanduses korduvalt viidatud töövõimetuspensionile kui omamoodi sotsiaal- või toimetulekutoetusele. Üks, millele analüüsi tulemused tähelepanu juhivad, on see, et väljapääsuks võiks osutuda haridus. Parem haridus tagab parema töökoha ning sellest tulenevalt kindlama seisundi tööturul. Ka viitavad tulemused mõnevõrra struktuurse tööpuuduse tagajärgedele: teatud piirkondades pole teatud ametitel enam väärtust. Võrreldes kirjeldavat analüüsi ning regressioonimudeleid, võib väita, et tulemused väga palju ei erine ja pigem toetavad üksteist. Kui nende tulemuste põhjal iseloomustada keskmist töövõimetut, siis võiks ta olla kesk- või põhiharidusega eelpensioni eas eesti mees, kes eeldatavasti elab Jõgeva, Ida-Viru või mõnes Kagu-Eesti maakonnas. Oma viimaselt ametikohalt, kus ta tegi lihttööd, lahkus ta vigastuse või haiguse tõttu ilmselt üle 10 aasta tagasi. On selge, et selle analüüsi põhjal ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Pigem on see põgus vaade töövõimetute olukorrale, mille pinnalt saaks edaspidi põhjalikuma analüüsi teha. Põhjalikum ülevaade Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 1/2014 artiklis „Mis iseloomustab keskmist töövõimetuspensionäri?“ (ilmus 31.03.2014). Marianne Leppik, Statistikaameti juhtivstatistik