EV 95. aastapäevale mõeldes: muutused rahvastiku paiknemises

Võrreldes 2011. ja 1922. aasta rahvaloenduse andmeid on Eesti keskmine rahvastikutihedus suurenenud. Rahvastiku koondumine linnadesse on vähendanud aga enamiku valdade asustustihedust. Rahvastiku koondumine Tallinna piirkonda ei ole 2011. aasta rahvaloenduse tulemuste põhjal avastatud üllatus. Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 on sellele tähelepanu juhitud ning strateegia üheks eesmärgiks on seatud: „Harju maakonnas elava rahvastiku osakaal püsib alla 41% kogu Eesti elanikkonnast“. 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et Harjumaal elab 42,7% Eesti elanikest, seda on 4,3 protsendipunkti rohkem kui 2000. aasta loenduse ajal. 1922. aastal oli Harjumaa rahvastiku osatähtsus 20%. Maakondade piirid on praegu võrreldes 1922. aastaga oluliselt muutunud ja et neid võrreldavana käsitleda, tuleb teha tõsist metoodilist tööd. Muutunud on ka linnade piirid, aga Tallinn haldusüksusena on endiselt üks tervik. 1922. aastal elas Tallinnas (koos Nõmmega) 12% Eesti elanikest, 1989. aastal 31%, 2000. aastal 29% ja 2011. aastal 30%. Ehk siis 2011. aastal elab Tallinnas oluliselt suurem osa eestimaalasi kui 1922. aastal ja vaatamata sellele, et Tallinna elanike arv kahe viimase rahvaloenduse vahel kahanes, on Tallinna elanike osatähtsus Eesti elanike koguarvus aastate 2000 ja 2011 võrdluses veidi kasvanud. Kui osatähtsus kusagil kasvab, siis kusagil see ka kahaneb. Vaadates 1922. ja 2011. aasta rahvaloenduse asutustiheduse kaarte, kus kohalikud omavalitsused on loenduste aegsetes piirides, siis on kasvu ja kahanemise piirkonnad selgelt eristatavad. Kõige kontrastsemad muutused on toimunud asutustiheduse suurenemisena Tallinna ümbruses ning kahanemisena Petserimaal ja Saaremaal Sõrves. Selge tiheduse kahanemine on toimunud ka suurel osal Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa ja Viljandimaa territooriumil. Sisuliselt võib öelda, et territooriumi mõttes on rahvastikutihedus vähenenud suuremal osal Eestimaa territooriumil ja keskmine asutustiheduse kasv on saavutatud väikese osa territooriumi – linnade – rahvastikutiheduse kasvu arvel. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis keskmiselt 30 inimest ruutkilomeetril. Suuremal osal territooriumist on keskmisest märgatavalt hõredam asustus. Enamikus valdades elab kuni 10 inimest ruutkilomeetril. Võrreldes 1922. aasta kaardiga on 2011. aasta kaardile lisandunud tihedusklass 1–4 elanikku ruutkilomeetril. Nii hõreda asustusega valdasid 1922. aastal ei olnud. 1922. aastal elas Eesti Vabariigis keskmiselt 25 inimest ruutkilomeetril, ent vallad olid praegusest tihedamini asustatud — näiteks oli enamiku Petserimaa valdade asustustihedus üle 30 inimese ruutkilomeetri kohta. Elanike koondumine linnadesse ja nende lähialadele Eestis jätkub. See protsess toob kaasa rahvastiku vähenemise suurel osal Eesti territooriumil. Eesti rahvastik on kahanenud viimased kakskümmend aastat. ÜRO rahvastikudivisjoni, Eurostati ja Statistikaameti rahvastikuprognoosid näitavad Eestimaa rahvastiku kahanemist järgmise viiekümne aasta jooksul. Need rahvastikuprognoosid on üsna murettekitavad, sest puudub oskus tegutseda kahaneva rahvastiku tingimustes. Prognoosid ei ole aga nii pessimistlikud, et peaksime statistilise keskmisena rääkima eestimaalaste väljasuremisest. Kahjuks ei saa aga eeldada, et inimesteta või vaid mõne üksiku elanikuga külade arv Eestis enam ei kasva. [caption id="attachment_2747" align="alignleft" width="500"] Rahvastikutihedus 1922. aasta rahvaloenduse andmetel[/caption] [caption id="attachment_2748" align="alignleft" width="500"] Rahvastikutihedus 2011. aasta rahvaloenduse andmetel[/caption] Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski ja peaspetsialist Ülle Valgma