Välditavate surmade arv on kümnendiga vähenenud

2010. aastal oli Eestis 192 välditavat surma 100 000 inimese kohta, mis on märkimisväärselt vähem võrreldes 2000. aasta 312 välditava surmaga.

2000. aasta 4918 välditavast surmast oli 2010. aastaks saanud 3057 juhtumit. Kuna ka välditavate surmade arv on kaudselt seotud rahvastiku keskmise elueaga, siis on suurimad võimalused välditavaid surmi ära hoida Ida-Viru maakonnas, kus oodatav eluiga on kõige madalam. Samas on sealne olukord aastail 2000–2010 Eesti maakondade võrdluses kõige enam paranenud, nii nagu see oli ka oodatava eluea näitajates. Peale selle vähenesid aastatel 2000–2010 maakondlikud erinevused välditavas suremuses ja perioodi lõpuks oli Eesti parima olukorraga Tartu maakonna ning raskeima olukorraga Ida-Viru maakonna välditava suremuse määrade (vastavalt 164 ja 258 välditavat surma 100 000 inimese kohta) erinevus vaid 94 ehk 77 võrra vähem 2000. aasta parima-halvima erinevusest.

Ühtlustunud olukord maakondades on kaasa toonud ka selle, et Ida-Viru maakond ei ole enam statistiliselt oluliselt erinev paremuselt tema ees olevast maakonnast, samuti ei ole mitmete Eesti kõige väiksema välditava suremusega maakondade vahelised erinevused statistiliselt olulised. Samas kui vaadata oodatava eluea, potentsiaalselt kaotatavate eluaastate ja välditava suremuse tulemusi üheskoos, jääb Ida-Viru ja Kagu-Eesti maakondade kõrval silma Lääne maakond. Nii oli Lääne maakond 2010. aastal oodatava eluea poolest Eesti keskmik, kuid potentsiaalsete eluaastate kaotus ning teoreetiliselt välditavate surmade arv on seal suhteliselt suur, mis viitab olulistele kasutamata võimalustele rahvastiku tervise parandamisel. Siinkohal ei ole kahjuks võimalik täpsemalt hinnata, milles need kasutamata võimalused seisnevad ning kuidas oleks piirkonna rahvastiku tervist kõige lihtsam parandada, kuid kindlasti tasub edaspidigi selle maakonna rahvastiku tervise arengutel silm peal hoida.

Välditava suremuse metoodika järgi loetakse kokku neid enneaegseid surmasid (enneaegseteks peetakse tänapäeval eelkõige neid surmasid, mis juhtuvad enne 65. eluaastat), mida teoreetiliselt oleks meie praeguste parimate teadmiste järgi võimalik ära hoida. Teadmine, kas mingi surm on välditav või mitte, põhineb suurel hulgal rahvusvahelistel uuringutel ning üheks peamiseks eelduseks, mis aitab surmasid ära hoida, on ideaalselt toimiv tervisesüsteem. Näiteks ei tohiks ideaalselt toimiva tervisesüsteemi tingimustes keegi surra pimesoolepõletikku, samuti on teoreetiliselt olemas vahendid kõigi liiklussurmade ennetamiseks. Sarnaselt kõigile teistele enneaegset surma käsitlevatele metoodikatele on ka siin surmade enneaegsusele seatud vanuspiir – 75 eluaastat. Mõnede konkreetsete haiguste puhul on piir ka veidi madalam (näiteks 14 eluaastat lapseea nakkushaiguste puhul). Välditava suremuse analüüsi tulemused on esitatud suremusmäärana 100 000 inimese kohta ja standardituna Euroopa standardrahvastikule.