130 aastat tagasi hakati loendama Eestimaa elanikke

Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis avaldas oma detsembrinumbris sisuka intervjuu 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuhi,  TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiiduga. Avaldame Statistikablogis intervjuu täismahus.

Üliõpilastel tuleb alaliseks elukohaks märkida tegelik elukoht õppimise ajal, tuletab tudengitele meelde TÜ emeriitprofessor, 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit.

Üliõpilased on olnud loendustel nn kehv kontingent ega ole andnud end kergesti loendajale kätte. Professor Tiit loodab, et kes siis veel, kui mitte tudengid end esmakordsel e-loendusel loendaksid. Probleemiks võivat kujuneda just püsielukoha kirjapanek. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et päevaõppes õppijad ei märgi aadressi, kuhu nad on sisse kirjutatud, vaid selle, kus õppimise ajal elavad, olgu see siis ühiselamu või erakorter.

Professor Ene-Margit Tiit, mida võiks veel tähele panna?

Kui ma matemaatikatudengeile keelteoskuse märkimisest rääkisin, mainis üks terane noormees, et ta võib ju kirja panna rohkem keeli, kui oskab. Milleks? Ennast paremana näidata on absoluutselt mõttetu, sest kogu andmestik töödeldakse üheskoos ning mitte keegi mitte kuskil ei saa välja võtta ühegi inimese andmeid. Seda ei luba ka isikuandmete kaitse seadus.

Vahel segavad loendust nn veesogajaid, kes soovitasid näiteks 1922. aasta loendusel inimestel end sakslasena kirja panna, kuigi nad sünni poolest olid eestlased – kas või selleks, et lapsed saksa kooli panna. Loenduse korraldajail tuli elanikele selgeks teha, et andmed on ainult statistika jaoks ning et nende järgi ei saa last kuhugi kooli sättida. Saksa ajal 1941 toimunud loendusel aga kirjutati Otepää Teatajas, et loendage ennast ikka ära, muidu võib toidukaartidest ilma jääda.

Kas matemaatilise statistika professorina on rahvaloenduste temaatika Teie «leib?»

2000. aasta loendusel kuulusin ekspertkomisjoni. Praegu töötan statistikaameti matemaatilise statistika talituse vanemmetoodikuna, loendusperioodil on põhitöö metoodika meeskonna juhtimine. Juhatan ka rahvaloenduse teadusnõukogu, kus on teisigi TÜ teadlasi: dotsendid Imbi Traat, Garri Raagmaa, Jüri Kõre, professor Tiit Tammaru, teadur Mare Ainsaar jt. Sel aastal loodud statistikanõukogusse, mis nõustab ka loenduse korraldamist, kuulub professor Tõnu Kollo.

Tartu ülikool on loendustega seotud olnud algusest saati. TÜ ajaloomuuseum tähistas septembris 130 aasta möödumist loenduse algusest Eestimaal ning statistik Friedrich von Jung-Stillingi (1836–1888) 175. sünniaastapäeva.

Mingil määral isegi enne esimest üldist loendust. Näiteks 1867 Liivimaa kubermangu linnade rahvaloenduse materjalid avaldas Tartu ülikooli lõpetanud Riia statistikakomitee sekretär Friedrich von Jung-Stilling. Esimese, 1881. aasta loenduse põhimõtted töötas välja professor Carl Schirren. Jung-Stilling juhatas seda esimest Eesti maa-ala hõlmavat loendust, kust jäid välja Venemaa koosseisu kuulunud Narva ja Petserimaa. Tartus oli õppinud ka esimese loenduse statistikakomitee sekretär Paul Jordan. Tänu nende baltisaksa statistikute osalusele ja avaldatud materjalidele teamegi esimestest loendustest.

Näiteks mis on esimestest loendustest teada?

Esimesel, mitte just suuremahulisel loendusel tehti kindlaks, kui palju inimesi siin elas, kui palju oli mehi ja naisi, mis usku nad olid jne. Näiteks tegevusala või elukutse järgi tuli välja, et eestlased olid enamasti talupojad. Kuigi linnades oli veel vähe elanikke, oli peale Kuressaare neis juba eestlaste ülekaal. Juhtivaid ameteid (arstid, advokaadid jt) pidasid sakslased, eestlased olid voorimehed, kingsepad, pagarid jt. Seda kõike me üldiselt teame, kuid täpsema kinnituse saame rahvaloenduse tulemustest.

Milline oli eestlaste haridustase?

Hariduse kohta otseselt ei küsitud, vaid küsiti lugemis- ja kirjaoskust. Vanema ja noorema põlvkonna vahel oli väga suur vahe. Nooremad olid vanematest suuremad kirjaoskajad. Meenutagem, et gooti kirjas polnud lihtne kirjutada. Meestel oli parem kirjutamisoskus kui naistel, naised oskasid jälle rohkem lugeda.

Aga võrreldes kogu Venemaaga?

Teisel, 1897. aasta loendusel selgus, et Eesti- ja Liivimaal on kirjaoskuse tase märksa kõrgem kui mujal Vene impeeriumis, sh Moskvas ja Peterburis. Eesti alal oskas lugeda 94,4% üle 10 aasta vanustest inimestest, sh eestlastest 96,7%. Eesti Vabariigi ajal tõmbas hariduse taset alla Eestiga liidetud Petserimaa ja Narva jõe tagune ala, sest erinevalt luteri kirikust ei pööranud õigeusk haridusele, sh kirjaoskusele eriti tähelepanu.

Kuidas suurenes linnades eestlaste osakaal?

Kui esimestel loendustel elas eesti rahvastikust linnades 10–15%, siis 1922. aastaks oli neid 30%. Linnastumine aina suurenes ja nüüd on arvud vastupidised – maal elab umbes 30% ja linnades 70% inimesi. Rahvuslik koostis on linnades olnud alati palju kirjum kui maal, kus eestlased on suures ülekaalus, kuid linnades on eri ajalooperioodidel eestlaste osakaal lähenenud viiekümnele protsendile. Nõukogude aja jäänukina on praegugi linnu, kus eestlased on vähemuses.   

Kuidas on kümne loenduse jooksul muutunud metoodika?

Siin ei saa jälle mööda minna Tartu ülikoolist, kus ainsa ülikoolina Baltimaades tegeldi teaduslikult statistikaga. Mitmed õppejõud olid ka Eesti- ja Liivimaa statistikakomiteede tegevliikmed. Huvitav on seegi, et Tartus tekkis biostaatikute koolkond, mida juhtis hügieeni ja kohtuarstiteaduse professor Bernhard Körber.

Kes on biostaatikud?

Need olid tegelikult rahvastikustatistikud, kes tegid ligi 20 aasta jooksul seeria doktoritöid Eesti rahvastiku kohta ja keda nimetati nii tolleaegses teaduskirjanduses (sks Biostatiker) biostatistikute asemel.

Ja mida tegi Körber?

Körber kogus andmeid Tartu elanike hügieeniolude kohta ning statistikahuvi viis ta rahvaloendustega tegelemiseni. Ta oli Saksamaal tutvunud loenduse metoodika ja korraldamisega ning 1897. aasta loendusel järgiti Tartus rohkem Saksamaal kui Venemaal rakendatud printsiipe. Körber ise oli kolmest Tartu loendusringkonnast ühe loenduskomissar. Tema juhendamisel kaitsti ka paarkümmend doktoridissertatsiooni, kus uuriti rahvastiku küsimusi ühise metoodika alusel.

Mis loendusmetoodikasse puutub, siis see muutub tavaliselt vähe, vastavalt ühiskonna arengule ja vajadustele. Nn traditsioonilisel loendusel küsib ja märgib andmeid loendaja või teevad seda elanikud ise posti või interneti teel. Mõnes riigis on tehtud registripõhiseid loendusi elanikke küsitlemata. Meie registrid pole rahvastikuloenduseks valmis. Oluline põhjus on see, et 1990ndatel tühistati elukoha registreerimise kohustus, mis hiljem taastati. Sellegipärast usub suur osa inimestest, et eluruumi registreerimine on vabatahtlik. Ja nii ei vasta rahvastikuregistris vähemalt viiendiku inimeste elukohad tegelikkusele või on ebatäpsed. Sageli pole registreeritud ka riigist lahkumist.

Kas enamasti varieerusid siis küsimustikud?

Esimestel loendustel oli vähe küsimusi. 1922. ja 1934. aasta loenduse küsimustikud olid üsna põhjalikud, kus arvestati ka rahvusvahelisi soovitusi. Nii näiteks päriti elumajade ja korterite kohta, kas neis on elekter, kanalisatsioon, tualett jmt. Mitmel loendusel uuriti ka eluruumide suurust, hoone ehitusaega ja -materjale. 1941 korraldati kiiresti vaid seitsme küsimusega rahvastiku üldregistreerimine.

Igal loendusel täitis iga elanik oma isikliku loenduslehe või -kaardi, vastates selleks loendaja küsimustele, kes need kirja pani. Mingil määral kasutati Eesti Vabariigis ka iseloendamist, kuid selle kohta pole täpseid andmeid. Lisaks täitis osal loendustest veel ka kogu leibkond, maja- või toarahvas eluruumi ja leibkonna ankeedi. Selles oli vaja märkida ka leibkonna sugulussuhted. Varem arvati leibkonda ka teenijad, sulased jt ning täpsustati, kes nad on. Taasiseseisvunud Eesti esimesel loendusel 2000 töötati küsimustik välja vastavalt rahvusvahelistele soovitustele.

Kuidas on loendusi mõjutanud arvutustehnika areng?

Analüütilised arvutid loodi maailmas juba 19. sajandi keskel just rahvaloenduste jaoks, kuigi eriti laialdaselt neid ei kasutatud. Eestis telliti 1922. aasta loenduse tarbeks Pariisist kaks moodsat masinakest, kuhu sisestati isikuandmeid. Teatud nuppudele vajutades võis masinast saada mitmesuguseid tabeleid, nagu näiteks vanuse ja hariduse, vanuse ja perekonnaseisu jm kohta. Publitseerimiseks tuli kõik uuesti trükkida, sest fotograafilist tehnoloogiat veel ei tuntud. Arvan, et elektronarvuteid kasutati ka juba 1959. aasta loendusandmete töötlemisel Moskvas, kuhu tuli saata liiduvabariikide loenduste andmed.

Nõukogude ajal toimus neli rahvaloendust – 1959., 1970., 1979. ja 1989. aastal. Mille poolest need varasematest erinesid?

Eesti seisukohast oligi põhiline erinevus see, et ankeedid koostati ja andmeid analüüsiti Moskvas ning seetõttu detailseid andmeid varasemate nõukogudeaegsete loenduste kohta meil pole. 1989. aasta andmeid oli lubatud dublikaadina ka Eestisse jätta. Tulemusi avaldati üsna mõõdukalt, enamasti ainult ametlikuks kasutamiseks. Praeguseks on neist suur osa Eestis uuesti avaldatud. Nõukogudeaegsed loendused erinesid ka selle poolest, et kui kogu maailmas hakati juba eelmise sajandi keskpaigas loendusankeete postiga koju saatma ja neid lasti inimestel endil täita, siis idabloki maades täitsid ankeete ainult loendajad. Liiduvabariikidel ei olnud võimalik teha loenduse kohta ka oma ettepanekuid. Eestis siiski kasutati loendusi haldusjaotuse korrastamiseks.

Miks toimus 2000. aasta loendus taasiseseisvunud Eestis veel vanaviisi?

Seda küll arutati, kuid otsustati jääda varasema küsitlusviisi juurde, sest inimesed polnuks ehk ankeetide isetäitmisega veel harjunud. Rahvaloenduste traditsioon ei luba teha metoodikas ühe korraga väga suuri muudatusi. Oli oht, et iseloendamise korral paljud ei tagasta ankeete. Ka internetilevik oli veel väike. Arvutitest oli aga suur abi andmete töötlemisel.

Nüüd oleme jõudnud e-loenduseni.

Tänavu kasutame kombineeritud meetodit, mis erineb kõikidest varasematest loendustest. 31. detsembrist 31. jaanuarini on igaühel võimalik vastata ankeedipõhisele küsitlusele veebis. Neid, kes pole end veebis loendanud, küsitleb 16. veebruarist 31. märtsini kodus loendaja, kellele on selleks antud personaalarvuti. Ka paberankeet on tagavaraks, juhul kui arvuti ei tööta.

2011. aasta loenduse tulemustega osaleb Eesti kui ÜRO ja EL-i liige ka globaalse rahvastikuandmepanga loomisel.

Mis on Teid ennast rahvastikuküsimustega tegelemisel kõige rohkem üllatanud?

Kõige rohkem on mind üllatanud eestlaste tohutu areng 130 aasta jooksul. Esimeste loenduste ajal 19. sajandi teisel poolel oli eesti mees või naine napi kirjaoskusega, kui üldse oskas lugeda ja kirjutada; põhiliselt maainimene, ta oli liikunud võib-olla ainult oma kihelkonna piires; tema silmaringi valgustasid kalendrid ja ajalehed, kui sedagi. Rahvuslikku identiteetigi veel eriti ei tunnetatud.

Mahasurutud, võõraste poolt valitsetud rahvast oleme jõudnud teiste Euroopa rahvaste kõrvale, kellel oli juba tollal oma haritlaskond, kõrgklass, seadused, rahvusteadvus, oma valitsejad. Nüüd oleme hoolimata sellest, et iseolemise võimalusi on olnud kokku vaid napp nelikümmend aastat, nendega sarnased – meilgi on oma haritlaskond, teadlased ja me oskame ise oma elu korraldada. See hämmastab mind ikka ja jälle.

Aga meie rahvaarv väheneb?

Eesti rahva arvukus on siiski väga vähe muutunud. Oleme püsinud stabiilsena – 800 000–900 000 piirides, kuigi on olnud kasvu- ja kahanemisperioode. Kui võrrelda maailma rahva arvuga, mis oli meie esimeste loenduste ajal umbes üks miljard inimest ja praegu seitse miljardit, siis on meie osakaal maailma rahvastikus küll vähenenud, kuid absoluutarvu poolest oleme enam-vähem stabiilsed, nagu ka teised Euroopa rahvad. Euroopas oli küll pärast Teist maailmasõda beebibuum, mis meil ära jäi, kuid 1960ndate lõpus, kui elujärg oli paranenud, suurenes ka sündivus. Praeguseks oleme ületanud ka kogu Ida-Euroopas ilmnenud iseseisvumisele järgnenud kohanemisšoki ja rahvastiku areng liigub pigem positiivses suunas.

Me oleme muutunud ka väga liikuvaks. Paljud üliõpilased ja õppejõud õpivad, täiendavad või töötavad loenduse ajal välisriikides. Kuidas nemad end loendavad?

Rahvusvaheliste põhikategooriate järgi kuulub püsielanikkonda see, kes on riigis elanud vähemalt 12 kuud või kavatseb sinna jääda vähemalt 12 kuuks. Seega kuuluvad Eesti püsielanike hulka ka need, kes on siit lahkunud käesoleva aasta jooksul, aga on elanud välismaal vähem kui 12 kuud ega kavatse sinna jääda.

Vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele üliõpilased, kes õpivad välismaal pikemalt kui 12 kuud, meie püsielanikena arvesse ei lähe, kuigi nad kavatsevad pärast õpingute lõppu Eestisse naasta. Seevastu aga loendatakse meil külalistudengid, kes viibivad siin vähemalt aasta.

Kui näiteks nn pendelrändajad, kes töötavad välismaal, aga kelle leibkond elab Eestis, veedavad suurema osa vabast ajast oma leibkonnaga koos Eestis, siis on ka nemad Eesti püsielanikud. Aga kui nad käivad Eestis suhteliselt harva ja on elanud juba üle aasta eemal, loetakse neid välisriigis elavateks.

Tahame teada saada ka andmeid Eestis lühiajaliselt (3–12 kuud) elavate välismaalaste kohta, kuid neid me Eesti elanikkonna hulka ei arva.

Esmakordselt küsime iga inimese käest, kas keegi lähisugulastest on viimase 12 aasta jooksul välismaale jäänud. See on vajalik, et teada saada, kui palju meid ikkagi siin Eestis elab – pole ju kõik lahkujad oma rännet ametlikult registreerinud.

Seega – hakkame ennast loendama alates 31. detsembrist.

31. detsember kell 00.00 on loendushetk. Kõik andmed tuleb ajastada sellele hetkele. Kui näiteks laps sünnib enne seda hetke, siis ta loendatakse, kui 31. detsembril, siis enam mitte. 31. detsember ei tähenda veel seda, et me kõik vana-aasta viimasel päeval peaksime vastama hakkama. Aega on ju kuu aega. Igati sobiv on ennast loendada näiteks 10. ja 20. jaanuari vahel.

Autor: Varje Sootak, varje.sootak [at] ut.ee (varje[dot]sootak[at]ut[dot]ee) http://ajakiri.ut.ee/