Vaesus Eestis 2009. aastal

Statistikaameti sotsiaaluuringu andmetel elas 2009. aastal suhtelises vaesuses ligi 16% Eesti elanikkonnast ehk 211 000 inimest. Elanikkonna rikkaim viiendik teenis aastaga viis korda suurema sissetuleku kui vaeseim viiendik. Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune, vaid ohustab mõningaid rühmi teistest rohkem.   2009. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 286 eurot (4480 krooni). Põhiline vaesusest väljumise vahend on töötamine ja kindel sissetulek, seetõttu on vaesusest rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. Mittetöötavatest inimestest (õpilased, kodused, töötud jmt) elas 2009. aastal suhtelises vaesuses iga neljas, nende hulgas töötutest lausa 47%. Iga teine töötu mees elas vaesuses.  Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli ligi 7% inimesi, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Kindla töökohaga inimeste töötasu ei saa küll olla võrdselt kõrge, kuid kindel sissetulek palgatööst võiks siiski võimaldada aktsepteeritaval tasemel materiaalset toimetulekut.  Vaesus ohustab üksikvanemaid ja lasterikkaid peresid  Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja lasterikkad pered. Üksikvanemaga leibkondade vaesusmäär oli 2009. aastal 38%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaride seas elab vaesuses kümnendik, siis kolme või enama lapsega peredes oli vaeste osatähtsus ligikaudu kaks korda suurem.  Lastega leibkonnad elavad ka vanemate maksimaalse tööintensiivsuse korral kolm korda sagedamini vaesuses kui lasteta leibkonnad. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööealistest tööl ei käinud, elas vaesuses lausa 80%. Samal ajal oli Eesti rikkaimateks leibkondadeks lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötasid. Sellistes leibkondades oli 2009. aastal suhtelist vaesust ainult 3%.  Haridus aitab vaesusriski vältida  Oluline vaesuse riskitegur on madal haridustase. Põhihariduse või sellest madalama haridusega inimestest elab vaesuses iga neljas, samas kõrgharidusega inimestest ainult iga kuueteistkümnes. Erinevus on neljakordne. Sarnane näitaja on olnud ka varasematel aastatel. Inimesed, kes on haridusse rohkem panustanud, on ka paremas majanduslikus olukorras. Omaette küsimus on aga see, kas kõik, kes tahaksid haridusse panustada, saavad seda endale võimaldada.    [caption id="attachment_1067" align="alignleft" width="500" caption="18-aastaste ja vanemate elanike suhtelise vaesuse määr haridustaseme järgi, 2006–2009"][/caption]   Eesti rahvusest elanike sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesusmäär oli 6 protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi on kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 23%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesusmäär oli 20% ning Eesti kodakondsusega isikutel 15%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus.  Meeste ja naiste keskmised vaesusmäärad ühtlustusid. Kui varasematel aastatel oli naiste vaesuse määr 4–5 protsendipunkti kõrgem, siis 2009. aastal oli erinevus vaid 0,8 protsendipunkti. Üle keskealiste inimeste puhul on lõhed suuremad. 50–64-aastaste naiste vaesuse määr on 4 protsendipunkti kõrgem kui samaealistel meestel ning 65-aastased ja vanemad naised kogevad vaesust lausa kaks korda sagedamini kui mehed. Põhjuseks on siin suur arv üksinda elavaid naisi, kes peavad kõik oma kulud, sh eluasemekulud katma üksi.  Vaesuses elavate inimeste hinnangud elukeskkonnale ja elamistingimustele   Kõrge vaesuse määr oli eluruumi üürnikel. Võrreldes eluruumi omanike ja tasuta kasutajatega oli üürnike vaesuse määr ligikaudu kaks korda kõrgem (vastavalt 28% ja 15%). Võrreldes 2008. aastaga on üürnike vaesuse määr tõusnud 3 protsendipunkti ning samal ajal omanikel vähenenud 4 protsendipunkti.  Vaesuses elavatel inimestel esineb rohkem eluruumidega seotud probleeme — rõskeid seinu, lagesid või põrandaid oli 19%-l ja läbilaskvat katust 8%-l. Ka elukeskkonna ümbrusega seotud probleemide esinemist (kuritegevus, saaste, müra) hindavad vaesuses elavad inimesed kõrgemaks. Väiksema sissetulekuga inimesed ei saa tihtipeale lubada paremaid elamistingimusi. Eluasemelaenu tagasimaksmisega oli 2009. aastal probleeme kümnendikul kogu elanikkonnast. Sealjuures allpool vaesuspiiri sissetulekuga inimestel kolm korda sagedamini kui ülejäänutel. Samuti esines neil rohkem probleeme kommunaalkulude maksmisega. Üle poolte neist hindas, et vajalike igapäevaste kulutuste tegemisel tulevad nad ots-otsaga kokku suurte raskuste või raskustega. Ülejäänutest oli raskusi igal viiendal.  Vaesuses elavate inimeste hinnang oma tervislikule seisundile on võrreldes teistega halvem. Iga viies vaesuses elav inimene hindab oma tervist halvaks või väga halvaks, vaesuses mitteelavatest iga kaheksas. Samuti esineb vaesuses elavatel inimestel tervisest tingitud igapäevategevuste piiratust teistest sagedamini.  Rikas Põhja- ja vaene Kirde-Eesti  Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga ehk vaeseimad inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga ehk rikkaimad inimesed. Rikkamate inimeste kontsentratsioon oli kõrgeim Põhja-Eestis — 53% elanikest kuulusid kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Samal ajal kuulus Kirde-Eesti elanikest enamik ligi 55% madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.  [caption id="attachment_1068" align="alignleft" width="500" caption="Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2009"][/caption] 2009. aasta oli Eestis sissetulekute languse ja töötuse tõusu aasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Samas on vaesus seotud inimese vanuse, elukoha, kodakondsuse, leibkonnatüübi ja muude teguritega. 2009. aasta vaesusnäitajate langus oli tingitud suhtelise vaesuse piiri langemisest ja pensioniealiste inimeste väikeset pensionitõusust. Pensionärid tulid küll massiliselt välja vaesusest, kuigi nende tegelik olukord oluliselt ei muutunud. Teatud ebavõrdsus ühiskonnas on paratamatu ning seda eksisteerib igas riigis, kuid ebavõrdsuse suurus peegeldab sellegipoolest elukvaliteeti ning ühiskonna väärtusi. Ebavõrdsust annab ühiskonnas vähendada sotsiaalsete siirete (pensionid, riiklikud toetused) abil ning statistika näitab, et ilma siireteta oleks nõrgimate ühiskonnarühmade olukord veelgi keerulisem.  Erika Taidre, Statistikaameti juhtivstatistik  Metoodika  Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopas ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.  Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on selles lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures  tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmutuskappi, pesumasinat, pliiti jmt, vaid neid asju kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.  Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks  jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.  Aasta mediaan ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad temast ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.  Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, nii palgatasemed kui ka riiklikud  sotsiaalkindlustussüsteemid on erinevad. Suhtelise vaesuse määr on riigiti võrreldav ning näitab sissetulekute jaotumist riigis.