Uue statistikaseaduse jõustumisest

1. augustil 2010 jõustus uus riikliku statistika seadus. See on Eesti riigi ajaloos neljas statistika tegemist reguleeriv seadus. Esimene neist võeti vastu 1938. aastal Riigi Statistika Keskbüroo seaduse nime all. Enne seda tegutses 1921. aastal loodud Riigi Statistika Keskbüroo seitseteist aastat Riigikogu kinnitatud põhimääruse alusel, mis sisaldas sisuliselt samu põhimõtteid. Järgmise, tänapäeva mõistes hämmastavalt ajakohase, seaduseni jõudis Eesti riik 1990. aastal, mil teistest tollastest liiduvabariikidest eristudes, võttis Ülemnõukogu vastu Eesti statistikaseaduse. 1997. aastal asendas selle juba Riigikogus vastu võetud Euroopa Liiduga ühinemise nõudeid arvestav riikliku statistika seadus. Mis siis eristab uut riikliku statistika seadust eelmistest? Kindlasti komplekssus ja põhjalikkus, millest annab tunnistust ka seaduse pikkus. Kui 1922. aasta põhimääruses oli 10 paragrahvi, 1938. aasta seaduses oli 13, 1990. aasta seaduses 17 ja 1997. aasta seaduses 14 paragrahvi, siis uues seaduses on 62 paragrahvi! Ühelt poolt ühendab uus seadus kolm seadust: riikliku statistika seaduse, rahva ja eluruumide loenduse seaduse ja põllumajandusloenduse seaduse. Sellega peaks saama üheselt mõistetavaks, et loendused on üks riikliku statistilise töö liike ja nende puhul tuleb arvestada riikliku statistika tegemise kõikide rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega, sh riikliku statistika tegija õigus valida metoodika ja õigus kasutada loenduses kogutud andmeid teiste statistikatööde tegemisel. Seeläbi, et on sätestatud riikliku statistika tegija õigus moodustada statistilisi registreid, paraneb kooskõla avaliku teabe seaduse riiklikke andmekogusid käsitleva osa ja isikuandmete kaitse seadusega. Teiselt poolt on uues seaduses sätestatud Eesti jaoks uusi momente. Statistikanõukogu loomisega jätab Eesti Läti ainukeseks Euroopa Liidu liikmesriigiks, milles statistikanõukogu puudub. Kuigi, Eestis loodava statistikanõukogu volitused ei ole veel võrreldavad näiteks Taani analoogiga, mis kinnitab statistikaprogrammi (statistikute tööplaani) ja selle aruanded, aga võrreldes senisega siiski pikk samm edasi. Statistikanõukogu olemasolu peaks oluliselt parandama erinevate huvigruppide kaasatust otsustamisse, kui palju ja millist riiklikku statistikat Eesti ühiskond vajab. Et kas on võimalik täita ainult Euroopa õigusaktidest tulenevaid nõuded, s.o demokraatliku riigi miinimum, või on Eesti riigil ka spetsiifilisi vajadusi. Uues seaduses on lahti kirjutatud Statistikaameti peadirektori roll ja vastutus, aruandlus statistikaprogrammi täitmise kohta jms. Uus seadus sätestab nõuetena ka seni toiminud praktikat. Näiteks selle, et riikliku statistika tegija peab oma veebilehel avaldama järgmise aasta avaldamiskalendri hiljemalt kolm kuud enne järgmise kalendriaasta algust. Aga ka riikliku statistika tegija kohustuse teha tarbijate tellimusel ja rahastamisel statistikatöid väljaspool statistikaprogrammi. Seda muidugi tingimusel, et tellimustööde tegemine ei sega programmi koostamist ega täitmist. Mina pean uue seaduse juures kõige väärtuslikumaks kõrgetasemelist ja asjatundlikku diskussiooni, mis väljatöötamise juures erinevate huvigruppide vahel toimis. Väga palju, rahvusvaheliselt riikliku statistika tegijate jaoks elementaarseid teemasid, sai Eestis selgeks räägitud ja seadusesse kirjutatud. Tõsi, mingil hetkel läks vaja ka Euroopa Keskpanga presidendi näpuviibutust. Mida uut toob uus statistikaseadus huvigruppide jaoks? Kõige rohkem muudatusi toob uus seadus kaasa riikliku statistika tarbijate jaoks. Suurim uuendus on see, et alates 2011. aastast sisaldab riikliku statistika programm kogutavate näitajate asemel väljundnäitajaid. Senine praktika, kinnitada sisendnäitajad, tulenes seadusandja soovist tagada, et riikliku statistika tegijal on ikka õigus mingeid näitajaid koguda. See oli kontrollijatele mugav, kuid tarbijatele ebamugav ja sageli isegi arusaamatu. Sellele, et sisendnäitajate kinnitamist Valituses, võib tõlgendada sekkumisena metoodikasse, juhtisid tähelepanu ka 2006. aastal Eesti riikliku statistika süsteemi hinnanud Euroopa eksperdid. Igatahes leiab iga statistikatarbija edaspidi veebist iga statistikatöö tulemusena avaldavate näitajate loetelu aasta või enamgi enne nende avaldamist. Uue statistikaseaduse alusel on võimalik paremini rahuldada ühe tarbijagrupi, teadlaste, vajadusi, andes senisest enam  nende kasutusse riikliku statistika tegemisel kogutud andmeid. Selge on see, et seejuures tuleb senisega võrreldes karmistada statistilise konfidentsiaalsuse tagamise meetmeid. Statistilise konfidentsiaalsus koosneb kolmest võrdselt olulisest komponendist: 1)      üksikute statistiliste üksustega seotud andmete kaitse (võrdselt nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul); 2)      riikliku statistika tegemiseks kogutud andmete muudeks kui statistilisteks eesmärkideks kasutamise keeld; 3)      riikliku statistika tegemiseks kogutud andmete ebaseadusliku levitamise keeld. Vastavate reeglite väljatöötamisel riikliku statistika tegijatel jalgratast leiutada pole vaja, analoogiline praktika toimib paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides. Põhjalikumalt on tutvutud Luksemburgi, Taani ja Hollandi vastavate meetmetega. Hiljemalt aasta jooksul pärast seaduse jõustumist on kavas Eestis sisse seada kaugpäringu teenus. Selle teenuse sisseseadmisega täiendab Eesti avaliku sektori teabe taaskasutust käsitleva nn PSI direktiivi rakendamist. Tudengid ja nende juhendajad võivad rõõmustada, et nagu Euroopa Liidu uus statistikaseadus sätestab Eesti uus statistikaseadus võimaluse moodustada avalikuks kasutamiseks mõeldud andmefaile. Need on veebis kõikidele kättesaadavad andmestikud, milles olevate andemete alusel ei ole võimalik statistilisi üksusi ei otseselt ega kaudselt tuvastada. Eesti-suuruses riigi puhul sobivad sellised andmefailid suurepärastel õppeotstarbel kasutamiseks. Andmeesitajate jaoks ei muutu midagi. Uus seadus jätab kehtima põhimõtte, et riikliku statistika tegija peab kasutama eelkõige andmekogudesse kogutud andmeid. Aga kui konkreetse statistikatöö jaoks vajalikke andmeid üheski andmekogus pole, siis tuleb statistika tegijal need füüsiliselt isikult või ettevõtjalt küsida. Andmete esitamine on ikka tasuta. Seda et kõik riikliku statistika tegemiseks vajalikud andmed andmekogudes saavad olema, ei ole üheski riigis juhtunud, ega juhtu ka kunagi! Nii et andmete esitamise kohustus jääb. Senisest selgemalt on uues seaduses sätestatud andmekogude kohustus riikliku statistika tegija nõudmisel esitada talle andmeid jm infot ning riikliku statistika tegija õigus teha ettepanekuid andmekogude andmekoosseisu ja kasutatavate klassifikaatorite muutmiseks riikliku statistika tegija vajadusi arvestades. Riik võidab tänu uuele seadusele läbipaistvuses. Kasvõi selle läbi, et statistikaprogrammis on iga statistikatöö maksumus. Väljundnäitajate loetelu võimaldab hinnata tehtud kulutuste tulemuslikkust. Statistikaprogrammi viieaastane planeerimistsükkel on aasta pikem riigieelarve planeerimisperioodist, võimaldades ressursivajaduse pikemaajalist ettevaadet. Riikliku statistika tegijatel tuleb koostada statistikaprogramm uutel alustel, kalkuleerida iga statistikatöö maksumus ja selleks täpsemat tööaja arvestust pidada, sisse seada uusi teenuseid (kaugpäring, avalikuks kasutamiseks mõeldud andmefailid) ning välja töötada hulk seaduse rakendusakte. Lõpetuseks veel seda, et kõiki nüansse ei saagi seadustesse kirjutada. Tähtsam sellest, kas riikliku statistika seaduse tekst kellelegi meeldib või mitte, on see, kuidas me selles seaduses sätestatut tõlgendame ja rakendame. Nagu vanades liikmesriikides on mõistetud, riiklik statistika on demokraatia toimimise tagatis. Aeg näitab, kui hästi suudame Eestis rakendada selle kolme aluspõhimõtet: riikliku statistika tegija erialane sõltumatus, õigus koguda andmeid ja statistiline konfidentsiaalsus. Seadust välja töötanud töögrupis osalenuna, Tuulikki Sillajõe Statistikaameti peadirektori asetäitja