Kõige valusamast probleemist ja kõige olulisemast valdkonnast

Tööpuudus oli kõige valusam probleem, mille 2009. aasta majanduslangus kaasa tõi. Ühiskonnale tervikuna on aga jätkuvalt kõige olulisem, millised arengusuunad valitsevad rahvastikusündmustes. Registreeritud töötus on vähenemas, sellest kirjutab ajakirjandus iga nädal. Samuti võib lugeda, et töötuid on ligi 150 000 ja vähenemise märke ei paista ei kusagilt. Kui veel 2010. aasta märtsis ulatus registreeritud töötute arv 95 000-ni, siis juuniks oli see langenud 81 000-ni. Töötukassa nädalastatistikat aluseks võttes jätkus juulis registreeritud töötute arvu kahanemine. Enamik, kes enam Töötukassa hingekirjas pole, said 2010. aasta statistikat aluseks võttes tööd ning mitmed hakkasid ise ettevõtjaks. Samas oli märkimisväärselt palju neid, kes jätsid Töötukassasse määratud ajal pöördumata, rikkusid tööotsimisnõudeid või individuaalset tööotsimiskava ning seetõttu ei kajastu enam registreeritud töötuna. Statistikaamet pole 150 000 töötust kunagi rääkinud, kuid 2010. aasta I kvartali tööjõu-uuringuga mõõdetud 137 000 töötut ei ole sellest numbrist kuigivõrd väiksem. Andmete kogumise metoodikate või kindlate definitsioonidega mitte eriti kursis meediatarbija satub tihtipeale segadusse ja ei tea üldse, mida või keda uskuda. Õnneks ei ole tegemist siiski inimeste teadliku segadusseajamisega, vaid numbritega, mis mõõdavad erineval ajahetkel erinevaid asju. Kui Töötukassas kajastuvad need töötud, kes on end seal töötuks registreerinud, siis Statistikaameti tööjõu-uuringu tulemustes kajastuvad need inimesed, kes küsitlushetkel tööd otsivad ja on valmis selle leidmisel ka tööle asuma. Registreeritud töötuse ja tööjõu-uuringu numbrid on küll erinevad, kuid samas ka mõneti seotud. Kui registreeritud töötus kasvab, võib üldjuhul oodata ka uuringupõhiste numbrite kasvu ning sama loogika kehtib ka vastupidises suunas. 2010. aasta I kvartal näitas suurimaid numbreid nii registreeritud kui ka uuringupõhise töötuse puhul. Reeglipärasust saab aga kontrollida augusti keskpaigas, kui Statistikaamet avaldab tööjõu-uuringu II kvartali näitajad. [slideshare id=4872091&doc=siimkrusell30-07-2010-100730070917-phpapp01] Tulles kõige valusama probleemi juurest kõige olulisema juurde ehk millised arengusuunad valitsevad rahvastikusündmustes, peab alustama sündide statistikast. 2009. aastal oli elussünde vähem kui aasta varem — 2008. aastal oli üle 16 000 elussünni, 2009. aastal 15 763. Elussündide arvu kasv, mis oli püsinud alates 2002. aastast, peatus. Samal ajal vähenes surmade arv sündide omast pisut enam ja kokkuvõttes jätkus surmade ja sündide arvu vahe vähenemise trend. Samas jäi loomulik iive endiselt negatiivseks (surmade arv ületas sünde). Seni on sündide arvu Eestis mõjutanud keskmise sünnitusea tõus, mis 1990. aastatel oli üks väikese sündimuse põhjuseid, kuid sündide arvu on mõjutanud ka väikesearvuliste põlvkondade sündimus, väljaränne ja majanduslik ebakindlus. Kui sündimuse vähenemine jätkub ka 2010. ja 2011. aastal, võib langustrendi peamiseks põhjuseks saada just majanduslik ebakindlus, hoolimata vanemahüvitise süsteemi positiivsest mõjust sündide arvule. Eesti rändesaldo on viimase kümne aasta jooksul olnud igal aastal negatiivne (välja rändab rohkem inimesi, kui sisse), kuigi näiteks 2007. ega ka 2008. aastal ei ületanud väljaränne sisserännet suures mahus, vaid mõlemal aastal oli väljarändajaid 1000 inimese võrra rohkem kui sisserändajaid. Neil aastail aga rändas majanduslikel põhjustel välja tunduvalt vähem inimesi, sest palgatase tõusis jõudsalt ning suurenesid võimalused end Eestis teostada ja piisavat sissetulekut teenida. 2009. aasta ehk majanduslanguse aegsed andmed näitavad negatiivse rändesaldo suurenemist paarisaja inimese võrra, kuid 2010. aasta väljarände ulatust on keeruline hinnata, sest kuigi Eesti majanduslik olukord on järsult halvenenud, on tööturule sisenemise võimalused halvenenud ka peamistes väljarände sihtriikides. Väljarände andmed aga võivad olla pigem alahinnatud, sest ei ole piisavalt sanktsioone, et Eestist lõplikult väljarännanud oma staatuse ka õigel ajal fikseeriksid. Aasta jooksul toimunud põhiliste rahvastikusündmuste (loomulik iive ja ränne) negatiivne saldo tähendas ühtlasi järjekordset Eesti rahvaarvu vähenemist. 2009. aastal elas Eestis 1 324 000 inimest — veidi üle 1000 inimese vähem kui aasta varem. Samal ajal on positiivne see, et rahvaarvu vähenemise tempo on oluliselt aeglustunud. Näiteks 2007. aastal vähenes rahvaarv võrreldes 2006. aastaga rohkem kui 6000 inimese võrra. Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik Ettekanne on peetud „Eesti statistika aastaraamat 2010“ pressiesitlusel (30.07.2010).