Pikaajaline töötus — heitunute kasvulava

Lootusetust oma sünnimaal tööd leida kogevad valdavalt maal elavad eestlased. Peamine heitumuse põhjus on lähikonnas puuduvad töökohad. Ääremaade töötuse probleem on Eesti elu iseloomustanud alates taasiseseisvumise ajast juba ligi 20 aastat. Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel oli Eestis 2009. aastal 8700 heitunut. See on ligi Paide linna jagu rahvast. Heitunud on isik, kes küll soovib leida tööd, ent on otsinud seda nii kaua, et ei usu enam töö leidmise võimalusse. Mida pikem on töötusperiood ja mida vähem on lähikonnas vabu töökohti, seda suurem on tõenäosus, et pikaajalised töötud heituvad ja langevad tööturult välja. Kes need inimesed on, keda selline oht varitseb? Heitunute hulgas domineerivad mehed (69%) ja eestlased (80%). Heitunutest kaks kolmandikku on maaelanikud, kes elavad valdavalt Lõuna-Eestis (44%). Vanuserühmadest on enimesindatud 25–49-aastased (47%) ja 50–64-aastased (41%), pisut üle kümnendiku on 15–24-aastaseid noori. Heitunutest kaaluka osa (39%) moodustavad põhiharidusega inimesed, 15% on keskhariduse ja 14% tehnikumiharidusega. Üle poole heitunutest on abielus või vabaabielus ja nende peamiseks elatusallikaks on abikaasa, sugulaste ja lähedaste toetus. Ligi kolmandik on vallalised, kes tulevad toime kas töövõimetuspensioni ning toimetuleku- ja sotsiaaltoetuste toel. Olulisi toimetulekuraskusi märgib 45% ja mõningaid raskusi 35% heitunutest. Majanduslikele toimetulekuraskustele lisanduvad ka terviseprobleemid. Seda märkisid peagu pooled heitunud. Heitunud on viimati olnud põhiliselt seadme- ja masinaoperaatorid, oskustöölised või lihttöölised. 13%-l heitunutest varasem töökogemus puudub. Eelnevat kokku võttes peab tõdema, et Eesti regionaalpoliitika on piiranud põliselanike haridus- ja töövõimalusi ning viinud selleni, et ääremaadele on elama jäänud põhiliselt vaid eakad, töövõimetud ja heitunud, kelle tarbimislävi ja elukvaliteet on madal. Sellistes tingimustes on parimas tööeas heitunute tööturule tagasitoomise võimalused äärmiselt tagasihoidlikud ja sageli on ainsaks võimaluseks tööd leida piirkonnast, kus haridus-, töö- ja ettevõtlusvõimalused ning seda toetav infrastruktuur puuduvad, Eesti teistesse piirkondadesse välja rännata. Samas ei ole ka suuremates tõmbekeskustes (Tallinnas, Tartus jm) tänasel päeval võimalik tööd leida. Jääb üle ainult soovida, et üha suurenev pikaajaliste töötute hulk ei kaota niipea veel lootust tööd leida ning elab lähedaste materiaalsel ja emotsionaalsel toel kriisiaja üle. [caption id="attachment_490" align="alignleft" width="428" caption="Heitunud, 1997-2009"][/caption] Mai Luuk, Statistikaameti analüütik