Vaesuse arengud Eestis

Kiire majanduskasvu aastatel paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Olukord muutus 2008. aastast, mil kiire palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. Sellega kaasnes tööpuuduse kasv, mis on aga otsene vaesuse põhjustaja. Vaeseid on alati olnud igas ühiskonnas, kuid eri ajal ja paigus on vaesuski olnud erinev. Üldiselt tähendab vaesus alati puudust millestki, mis on vajalik. Vaesust määratletakse mitmeti, kuid tavaliselt tähendab see, et määratakse kindlaks mingi ressursi, nt sissetuleku suurus ja nimetatakse see vaesuspiiriks. Vaesed on need inimesed või pered, kelle sissetulek on vaesuspiirist väiksem. Absoluutse vaesuse piir määratakse eksperthinnangute (sh minimaalse toidukorvi) põhjal kui väikseim rahasumma, mis on vajalik bioloogiliste vajaduste — toidu, peavarju ja rõivastuse jaoks. Vaeste osatähtsust (vaesusesse sattumise tõenäosust) ühiskonnarühmades nimetatakse vaesusriskiks. Ühiskonna elujärje paranedes väheneb absoluutse vaesuse risk. Suhteline vaesuse piiri arvutamiseks kasutatakse tarbimiskaale: kui üksi elava isiku tarbimine on üks, siis leibkonna teise täiskasvanu tarbimine on 0,5 ja alla 14-aastase lapse tarbimine 0,3. Nende kaalude kaudu arvutatakse nn ekvaliseeritud leibkonna sissetulek ja määratakse sissetulekute mediaan. Sellest 60% moodustab suhtelise vaesuse piiri. On selge, et elujärje paranedes suhtelise vaesuse piir tõuseb. Selletõttu elavadki suhteliselt vaesed inimesed Norras märksa paremini kui näiteks Lätis, aga Läti suhteliselt vaene elab märksa paremini kui suhteliselt vaene hiinlane. Kuni aastani 2007 paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Kuigi suhtelise vaesuse risk ulatus ligikaudu 20%ni, paranes keskmiselt ka suhteliselt vaeste elujärg, sest pidevalt kasvas ka vaesuspiir. Samas vähenes niihästi absoluutne kui ka subjektiivne vaesus, mis tugineb vastajate enesehinnangule. Olukord muutus alates 2008. aastast, mil kiire palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. 2009. aastal langes keskmise pere sissetulek mõne aasta tagusele, 2006. aasta tasemele, mis iseenesest polnud samuti halb. Hoopiski murettekitavam on tööpuuduse järsk kasv, mille tagajärjel on töötuks jäänud ca 100 000 inimest, s.o ligi seitsmendik senisest töötajaskonnast. Tööpuudus on aga otsene vaesuse põhjustaja, ning vaesusrisk haarab nüüd ka noori, sageli lastega peresid. Kui 2007. aastal oli lastega, ent ilma töötajateta peresid 3000–4000 ja neis oli vaesusrisk üle 60%, siis tänaseks võib selliste perede arv olla kasvanud kuni kümnekordseks, mis tähendab paljude laste vaesusriski sattumist. Kuigi vaeste hulgas on ka üksikult elavaid eakaid, pole eakate vaesusrisk majanduslangusest tingituna kasvanud, sest neil on kindel sissetulek. Praegu ähvardab vaesus kõige enam töötuid tööealisi, olles sealjuures eriti valus üksikutele ja üksikvanematele. See on valdkond, kus ühiskond peaks oma solidaarsust näitama nii seadusandlikul, ühistegevuslikul ja ka individuaalse suhtevõrgustiku tasemel. Ene-Margit Tiit, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Statistikaameti vanemmetoodik Ettekanne on peetud 12. märtsil 2010 Sotsiaalministeeriumi korraldatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta avaseminaril. Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus "Vaesus Eestis".