Vajalikud andmed väiksema koormusega
Sel kevadel on elavnenud arutelu selle üle, kas riiklik andmekogumine toimub kõige tõhusamal ja vähem koormaval moel. Kui Kaubandus- ja Tööstuskoda kutsus ettevõtjaid hiljuti üles avaldama arvamust bürokraatia kohta, puudutas suur osa küsimusi just andmekogumise otstarbekust ja mahtu. Kas eesrindlikus digiriigis tuleb tõesti esitada samu andmeid järjest statistikaametile, maksu- ja tolliametile ja veel lugematutele asutustele? Räägitakse küll andmepõhisest otsustamisest, aga kas riigil – või Euroopa Liidul, kuhu Eesti ettevõtjatelt kogutud andmed lõpuks välja jõuavad – on neid andmeid päriselt vaja? Paradoksaalselt on andmete kogujatel ja esitajatel üsna sarnased mured ja eesmärgid: vähendada andmete kogumise koormust.
Selles kahtle keegi, kui kasulik on EL-i ühisturul toimetamine Eesti majandusele. Aga peame kinni maksma ka sellega kaasnevad kulud. Üheks neist on ühiskonda iseloomustavate näitajate (näiteks tööstustoodangu mahu või tarbijahinnaindeksi) avaldamine, et liikmesriikide majandustegevust oleks võimalik võrreldavalt hinnata. Mõistagi võib Euroopa andmevajadus vahel näida kaheldav. Kui Eestis imestatakse Dropboxi-teemaliste küsimuste üle, siis Lõuna-Euroopa statistikapartneritele kõlab sama absurdselt, kui leibkondade toimetuleku uurimisel küsitakse, kas inimesel on vähemalt kaks paari jalanõusid. Sama paariga saab ju aastaringi käia!
Laiemad hüved toovad enam kohustusi
Mida siis teha andmetega, mille otsest kasu mõnedele liikmesriikidele, sh Eestile on raske näha? Puutume selle teemaga kokku rahvusvahelistes töörühmades ja komiteedes ning püüame seista selle eest, et uute andmete kogumine ja ettevõtjate vastamiskoormuse suurendamine oleks alati põhjendatud. EL-i ülene statistikavajadus jõuab Eurostati (Euroopa statistikaamet) erinevatest direktoraatidest ja institutsioonidest, kellel on vaja oma valdkonna juhtimiseks konkreetseid andmeid. Siin ei taha me süüdlaseks teha neid institutsioone: liikmesriigid teevad otsuseid ühiselt ning tuleb leida kompromiss, mis rahuldab kõiki osapooli. Eesti on erinevate riigiasutuste tasandil esindatud kõigi valdkondade poliitikate ja andmevajaduste kujundamisel. Ülemäärase andmevajadusega võitlemisega tuleb alustada just selles etapis. Kui valdkonnapoliitika esindajad on kokku leppinud, et neil on teatud andmeid vaja, jääb statistikute seadusjärgseks kohustuseks andmed „koju tuua“.
Piltlikult öeldes on kõik statistikaametid kahe tule vahel. Me loome väärtust erinevatele andmekasutajatele, kes ootavad üha täpsemaid ja üksikasjalikumaid andmeid ning võimalikult sagedasti. Samas peame need andmed kokku koguma ettevõtetelt ja asutustelt, kes soovivad, et neid võimalikult vähe tülitataks. Parem, kui seda üldse ei tehtaks. Kurioosselt võivad kahes vastandlikus rollis (andmekasutaja vs andmeesitaja) olla samad isikud või huvigrupid. Ettevõtja, kes kritiseerib andmekogumise mõttekust võib järgmisel hetkel vajada neidsamu andmeid äriplaani koostamiseks. Meedias tekitasid elevust näiteks uuringute küsimused internetikiiruse või pilveteenuste kasutamise kohta ettevõttes. Aga just nende näitajate alusel pannakse kokku digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksit (DESI), mille kõrged tulemused digivalitsemise valdkonnas on Eestile suurt rahvusvahelist tunnustust toonud ning avanud ettevõtjatele uusi turge.
Mida me saaks ise Eestis ära teha?
Vastukaaluks võib väita, et riik ei kasuta olemasolevaid andmeid efektiivselt ega põhjenda andmetest saadavat kasu piisavalt. Siin saab ka statistikaamet rohkem ära teha: meie andmekogumise kohustus on erinevate majandus- ja sotsiaalnäitajate näol sisse kirjutatud ligi 70 Eesti õigusakti, mis reguleerivad muu hulgas erinevate toetuste määramist. Meie ülesandeks on ettevõtjatele selgelt näidata, mida nad oma andmete eest vastu saavad. Ka saab tänapäeval andmeid koguda palju tõhusamalt, kui statistikaamet seda hetkel teeb. Aga meie tegemistel on erinevad piirangud. Peame tagama, et meie avaldatavad andmed oleksid kvaliteetsed ning võrreldavad nii ajas kui riigiti. Ka on piiratud meile kättesaadavate andmeallikate hulk. Klassikaliselt on statistikaametid kogunud andmeid küsitlustega, olgu siis isikutelt või majandusüksuselt. See meetod tõenäoliselt ei kao täiesti, aga selle osakaal väheneb jõudsalt. Peamiseks alternatiiviks on erinevad riiklikud andmekogud – registrid., Statistikaamet kasutab juba aktiivselt 500 andmekogu andmeid.. Tänu registritele on ära kadunud või osaliselt eeltäidetud nii mõnedki küsimustikud (näiteks katab esitatud majandusaasta aruanne suure osa statistikaameti iga-aastasest majandusandmete küsimustikust EKOMAR). Siiski ei sobi registriandmed oma vormi või täpsusastme tõttu alati statistika tegemiseks. Sageli pole statistika tegemise toetamine ka andmekogude loomise esmane eesmärk, seega isegi kui andmed on registris olemas, ei saa neid alati automaatselt statistika tegemiseks kasutada. Ettevõtjad on küsinud, miks statistikaamet ei võiks kasutada infot maksu- ja tolliameti töötamise registrist (TÖR). Ehkki kahe ameti vahel toimub juba pikka aega väga aktiivne andmevahetus, sealhulgas TÖR-i osas,ei ole seal näiteks infot töötundide kohta, mida vajatakse üle-Euroopaliste võrdluste tegemiseks. Seega sõltume sageli sellest, kuivõrd registriomanik tahab või saab oma andmevälju meie vajaduste järgi “painutada“. Ka selle nimel käib meil igapäevane suhtlus erinevate ametiasutustega ning oleme teinud ka edusamme. Kuigi keskmise palga arvutamise metoodika muudatusega ei kadunud täielikult ära küsimustik “Palk ja tööjõud“, saame alates eelmisest aastast keskmise ja mediaanpalga andmed 100% registriandmete pealt.
Olemasolevate andmete kasutamisel võiks kõige olulisema panuse andmekogumise koormuse vähendamisse anda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi reaalajamajanduse projekt, kuhu ka statistikaamet aktiivselt panustab. Projekti eesmärk on luua riigiasutuste andmevajaduse täitmiseks üks allikas, mis oleks integreeritud majandusüksuste raamatupidamissüsteemiga. See aga nõuab väga täpseid kokkuleppeid nii ametiasutuste kui ettevõtetega. Lisaks eeldab see ettevõtjatelt valmidust algatusega kaasa tulla. E-arvete kasutuselevõtt on näidanud, kui raskelt sellised kokkulepped tekivad.
Kolmandas alternatiiv klassikalistele küsitlustele on ettevõtete klientide andmed, mida me kutsume eraandmeteks. Statistikaametitele heidetakse sageli ette, et nad ei suuda kaasas käia infoühiskonna arengutega ning mõjuvad Google’i või Meta kõrval dinosaurustena. Eraandmete laiem kasutuselevõtt muudaks riikliku statistika tegemise põhimõtteid märkimisväärselt, asendades suure osa küsitlustest mudeldamisega. Nii saaks statistikaamet näiteks koguda kaubanduskettidelt terviklikumaid andmeid aitaksid ja teha veel täpsemat hinnastatistikat. Aga kuivõrd aktsepteerib ühiskond statistikaameti-laadsete asutuste ligipääsu pangasaladusele, poekettide kliendiandmetele või mobiilsideandmetele? Ka Eesti seadusandlus ei taga statistikaametile automaatset ligipääsu eraandmetele ning see tuleks erinevaid valdkondi reguleerivatesse seadusesse üheselt sisse kirjutada. Meie senine kogemus näitab, et nõusolek on raske tulema nii riigiasutustelt endilt kui ka ettevõtjatelt.
Ei ole mõtet otsida vabandusi või püüda jätta muljet, et praegust olukorda on võimatu muuta. Riiklikku statistikat saab ja tuleb teha märksa vähem koormavalt! Aga see saab toimuda ainult koostöös. Riigiasutused saavad panustada oma olemasoleva andmevajaduse ülevaatamisega ning uute vajaduste teadlikuma planeerimisega. Andmete mitmekordse kasutamise soodustamiseks tuleks riiklike andmekogude loomisel ja haldamisel teadlikumalt arvestada statistikavajadustega. Ettevõtteid julgustame aktiivselt kaasa lööma reaalajamajanduse projektis ning leidma kompromisse ühise andmemudeli kokku leppimisel. Ning ühiskonda laiemalt ootame konstruktiivset arutelu selle üle, kas või kuidas neid puudutavad eraandmed ühiskonna hüvanguks tööle panna. Omalt poolt lubame, et statistikaamet on valmis kasutama kõiki alternatiivseid andmeallikaid muutmaks riiklikku statistikat kvaliteetsemaks ning ühiskonna jaoks vähem koormavaks. Juba lähitulevikus on kadumas mitmeid seniseid kohustusi, näiteks väliskaubanduse importi puudutav küsimustik, mis vähendab märkimisväärselt ettevõtjate vaeva. Kõnealune uuring moodustab nimelt praegu hinnanguliselt 1/3 kõigist statistikaameti küsimustikega tekkivast halduskoormusest.
Artikkel on esamaavaldatud 17.05.2024 Eesti Päevalehes.